Olukorras, kus osa potentsiaalse publiku idapoolsetest vaatajatest on ühel või teisel moel Venemaa eksperdid ja seega tunnevad konteksti üsna hästi, on raske saada hakkama filmiga, mis oleks kõigile huvilistele korraga üle maailma nii informatiivne kui meelelahutuslik.
Ometigi on Hodorkovskist rääkiva dokumentaalfilmi sakslasest režissöör suutnud hakkama saada üsna raske ülesandega: „Hodorkovski” annab võhikule vajaliku teadmiste tausta ning tuletab teadjatele meelde, millistest ajaloo sügavustest nood kunagised oligarhid on pärit ja miks üldse võttis sündmuste kulg äkitselt sellise ootamatu suuna. Filmis, kus võetakse lahata omaaegse komsomoliaktvisti kiire sööst superkapitalistiks ja veel sada korda kiirem kukkumine, saavad sõna nii Hodorkovski lähisugulased kui ka tema ammused kolleegid naftakompanii Jukose päevilt. Võiks arvata, et olukorras, kus intervjuusid annavad põhiliselt Hodorkovski nn pooldajad, sest nn ametlik vastaspool polnud huvitatud filmis esinemisest, kaldub film vangivõetu poole kreeni, kuid ometigi see pole nii. Nõnda keerulisel inimesel kui Hodorkovski on täpselt samavõrra komplitseeritud võitluskaaslased, kes oskavad seada sõnu ja näha asju vastavalt taustsüsteemile.
Muidugi ei saa jätta tunnustamata ka režissööri, sest lõppude lõpuks suhtleb tema filmitavatega ning paneb siis kaamerasse püütud kaadrid ritta. Vaataja näeb Hodorkovski sõprukaasmiljonäre, kellest on omal vaiksel moel kõige suurejoonelisemad Iisraelis eksiilis elavad Leonid Nevzlin ja Mihhail Brudno. Sõna saavad ka Londonis redutavad kolleegid, kes justkui ootaksid päevad läbi kutset tagasi Moskvasse, sest legaalselt nad sinna enam tagasi ei saagi. Venemaal aga ootavad nende tühjad valdused, majad, mida hoitakse korras, juhuks kui … Ühes majas näeme Hodorkovski ema, kes meenutab, kuidas kunagi oli kodu elu täis, mitte nagu nüüd. Omal moel avaldab muljet Hodorkovski kunagise alluva, endise KGB-lase Aleksei Kondaurovi isiksus ning lõppude lõpuks annavad inimliku lisamõõtme filmi peategelasele ka tema esimene abikaasa koos vanima pojaga. Kuid, olgu veel kord öeldud, et filmis ei astu üles mitte üksnes sõbrad. Sõprade vahest üsna kibedalt lausutud sõnad näitavad, kui mitmekihiline on „Hodorkovski” nimitegelane. Kahtlemata annaks oligarhist, kelle üks lemmiktegelastest oli kunagi Pavel Kortšagin ja kelle voodi kohale oli lapsepõlves kinnitatud Lenini plakat, teha mitu filmi. Tuschi film on vaid üks tõde. Jukose impeerium ehitati muidugi üles räpaseid teid kasutades, kuid samamoodi on ilmne, et siis hakati ka oma vigu parandama. On kurb kuulata Jevgeni Saburovit, kes jutustab, kuidas keegi ülirikas oli öelnud, et kui ta üldse raha annetab, siis üksnes haigetele lastele, sest raha andmine haridusele on juba ideoloogia: „Hodorkovski annetas haridusele ja vaat, mis juhtus!”.