Viimane episood selles reas oli täiesti alasti pugemine Palestiina riikluse tunnustamise asjus, mida on juba lehtedes ka kritiseeritud. Välisministrit ei näi üldse häirivat kriipiv vastuolu Islandi päevade korraldamise algpõhjuse (Island tunnustas esimesena Eesti kui okupeeritud territooriumi iseseisvuse taastamist) ning palestiinlaste omariikluse võimaluse eitamise vahel. Muidugi, valitsuse tõde peitub arvamusküsitlustes. Kuna väliminister ei suutnud aasta algupoolel hoiduda kiusatusest sekkuda peaosalisena Lähis-Idas sülle langenud jalgratturidraamasse, siis on ta aktiivne kaasvastutaja araabia- või islamiilma kuvandi negatiivsemaks muutmise eest. Juudid on kahtlemata kõigi maailma rahvaste hulgas teistega võrdselt sümpaatsed, kuid see ei anna automaatset õigustust näiteks Iisraeli okupatsioonile naaberriikide territooriumil. Kui parteilised arvamusuuringud näitasid, et Reformierakonna valija neid rätipäid ei salligi, siis muutus see sallimatus kohe ka ametliku välispoliitika osaks. Hiilgav närusus.
Palestiina mittetunnustamise episood on küllap valitsuse sümboolne koha kättenäitamine paguluses Eesti õigusliku järjepidevuse viimasele hoidjale Heinrich Margale, kelle sünnist 1. oktoobril möödub 100 aastat. „Korras raha” hunniku otsast vaadates tundub kogu eksiilkogukonna aastakümneid väldanud järjekindel võitlus mittetunnustamispoliitika eest ning Eesti riigi õigusliku järjepidevuse nimel praegustele valitsejatele küllap ebapraktiline ja mõttetu.
Olupoliitiline tegutsemine saab, nagu maailma ajalugu tuhandeid kordi on tõestanud, varem või hiljem karistatud. Meie palgapäev paistab olevat juba õige lähedal, sest juhtpartei ministrid ei näi enam üldse aduvatki, et nad poliitika kujundamisel enesepettusega tegelevad. See seisneb selles, kõigepealt manipuleeritakse avaliku arvamusega, siis mõõdetakse manipulatsioonide tagajärjed ning saadud positiivsele tagasisidele ehitatakse poliitiline käitumine. Iga järgmine manipulatsioon suurendab kääre otsustajate-otsuste ja ümbritseva tegelikkuse vahel. Peaministri õnneks on meil naaber, kus sama toimub Eestiga võrreldes sajakordses võimenduses, mistõttu Eesti valitsuse tegevus võib tunduda pealiskaudsel vaatlemisel täiesti talutavalt demokraatlik. Aga see ei ole seda kindlasti, sest valitsus on valdavalt loobunud (mõne erandiga ehk) kuulamast, millised on vaba ühiskonna arvukate huvirühmade väärtus- ja tegevusnõuded, aga ka oma spetsialistide ja ekspertide seisukohtadest sõidab „(olu)poliitiline tahe” mürinal üle. Poliitilise süsteemi kindluse ehitamine on jõudnud faasi, kus valitud ei pea valijatega rohkem suhtlema kui vaid valimiste eel ja ka siis on eelistatud ühesuunaline kommunikatsioon, hetkel kehtivate tõdede teatavakstegemine.
Paistab aga, et just seesama rahandus, valitsuse au ja uhkus, osutub ka valusaks näppulõikeks ja õige pea. Loodud Euroopa finantsstabiilsuse tagamise üksuses ja stabiilsusmehhanismis osalemist on eriti rahandusministri juhtimisel selgitatud ülimalt vastukäivalt ja rõhutatud põlgusega kõigi teisitimõtlejate suhtes. Rahandusministri silmis näib maailma elanikkond jagunevat kaheks: lollid kodumaal ja lollid välismaal. Kummalegi kategooriale millegi seletamine on järelikult ajaraiskamine. Kui kõrged härrad on midagi otsustanud, mingu see kas või põhiseadusega vastuollu, siis üheskoos peavad antud küsimuses vaikides muru närima nii õiguskantsler, Euroopa parlamendi saadikud, akadeemilised ja panganduseksperdid ning muud oinad, rahvahulkadest rääkimata. Euroopa integratsiooni laienemine ja süvenemine ehk Euroopa edasine föderaliseerumine pidi Eesti juhtidele, kui ka mitte kogu elanikkonnale teada olema hiljemalt liitumishetkel aastaid tagasi. Föderaliseerumise lahutamatu osa on ka uue juhtimistasandi vältimatu teke ning areng. Ja lõpuks tähendab see piltlikult umbes samasugust vahekorda Euroopa föderaalvõimu ja riikide võimu vahel, nagu seda on teiste hulgas ka Eestis keskvalitsuse ja omavalitsuste võimuvahekord. Meil on see viimane eriti armetu (nii reformimatuse kui keskvõimu põlgava hoiaku tõttu), aga vaevalt keegi Eesti mudelist eeskuju võtma tõttakski. Kuidas see kõik finantsstabiilsusega seotud on? Võrdluses sedasi, et omavalitsused teatavasti ei emiteeri meil raha ja neil on ka väga piiratud maksustamisõigused. Maksustamisõiguse nihkumine riigist välja, Euroopa tasandile on üsna vältimatu osa finantsstabiilsuse tagamisest pikas perspektiivis. Juba praegu tegeleb Euroopa tsentraalselt sellega, et ütleb liikmetele, kes ja kui palju laenu tohib võtta (sedasama ju ütleb Jürgen Ligi käskkirjaga siin omavalitsustele). Küllap lepitakse kokku ka selles, kes ja kellelt kui palju maksu peab koguma. Kuidas Reformierakond (mis on vähemasti oma plaani järgi võimul ka 10 ja 20 aasta pärast) neis uutes tingimustes lahendab oma retoorikas seni kuulutatud vastuolu suurte maksude ning majandusedu, suurte maksude ja korras rahanduse vahel? Eks ikka käigu pealt põhimõtteid muutes, nagu alati, ning kandes rangelt ainult olu-, mitte pärispoliitilist vastutust.