Maarja Vaino: Viimati on Urmas Vadi ja teisedki nii alustanud. Aga mainisite, et kui hakkate kirjutama, siis te õieti veel ei tea, mis sellest tuleb. Kuidas kirjutamise protsess käib? Kui pikalt te ette mõtlete. Mismoodi idee tuleb ja kui palju te ette planeerite tegelasi ja kindlaid asju, millest te ei tagane kirjutamise käigus?         

Tavaliselt on ikkagi peategelane, keda ma kohtan, enamasti mitte elus, aga kuidagi mõttes. Vahel on elus mingisugune sündmus, mida ma kuulen või läbi elan või hakkan millegagi seostama, siis liitub selle sündmusega peategelane ja nende ümber hakkab ennast kerima lugu. Loomulikult peab mul jutu kirjutamiseks  olema tegelane, kellele ma mõtlen, kaasa elan või kaasa tunnen. Kaastunne on väga oluline. Kuna ma olen pidevalt töötanud ka teisel erialal ja mul on olnud ka perekond ja lapsed, siis on jäänud kirjutamiseks väga vähe aega. Rohkem aega on jäänud mõtlemiseks. See pole õieti ka mõtlemine, vaid mina nimetaksin seda „õngitsemiseks” ehk ma istun ning ootan ja kusagilt tuleb see mõte juurde. Vahel ma mõtlen pealkirja, aga enamasti ma ei suuda:  see on väga raske. Vahel on ka keegi teine minu loole pealkirja mõelnud. Aga vahel algab kõik pealkirjast, see hakkab niimoodi kerima: tuleb meelde teisi asju tehes või tulevad mõtted kuhugi sõites, kui peab istuma ja aknast välja vaatama. Kui on igavuse hetki, siis ujub jälle midagi välja. Siis hakkab nagu mingisugusele lumepallile seda materjali juurde liituma. Väga oluline on ka esimene lause, selle tähtsa esimese lausega ma enamasti ka alustan.  Tänapäeval on kirjutamine minu jaoks natuke lihtsam, kui see oli vanasti. Seda mitte ainult kirjanikel, ka teadlastel ja üliõpilastel, eriti kui vaatan neid, kes kirjutavad doktoritööd ja peavad kirjutama artikleid. Inimeste ees on suur paberivirn, mind aga on paber alati seganud. Tammsaare käsikirjasid olen ma isegi näinud ja need olid päris ilusad, järjest kirjutatud. Minul on õnnestunud niimoodi kirjutada ainult mõnda novelli. Ma kirjutasin paberil ka  enam-vähem arvutil kirjutamise meetodil, et lõikusin ja kleepisin ja panin üht-teist vahele. Kui ma kunagi rääkisin Asta Põldmäega, sain aru, et temal on siiani üsna seesama põhimõte. Tänapäeval on arvuti selles mõttes väga hea, et kui kirjutad väikese lõigu ja jätad selle arvuti mällu ning alles nädala või kahe pärast saad mõne lause jälle juurde kirjutada, siis see tuleb justkui enda ja ka arvuti mälust esile. See on niisugune habras informatsioon, sest seda  saab jälle ära kustutada ja siia-sinna paigutada. Sa ei ole selle tekstiga nii väga seotud nagu paberil oleva informatsiooniga.       

Kui pikalt siis tavaliselt selle romaani või jutustuse, mis parasjagu käsil on, kirjutamisprotsess tavaliselt kestab?       

See on väga erinev. Vanasti, nõukogude ajal, teenisid kirjanikud korralikumalt, mida põhjustas põhiliselt infopuudus, mis inimestel oli siin Nõukogude vanglas elades. Lugeda oli väga vähe ja eesti originaalraamatuid osteti väga ahnelt. Kirjaniku teenistus oli hea, ka sellest võis vabalt ära elada, ja kirjutamiseks jäi seetõttu rohkem aega. Mul kulus romaani kirjutamiseks  kaks aastat ja see oli selline eesti keskmine. Vast kõige viljakam kirjanik oli Jaan Kross, tal tuli aastaga romaan. Kunagi Paolo Coelho arutas, et üks aasta kirjutamiseks ja teine aasta kogumiseks. Minul tuli enam-vähem kahe aastaga romaan, küll võrdlemisi õhuke. Kuidagi on olnud põimunud ühe romaani kirjutamine ja teine mingisugune tekkiv mõte. Aga nüüd, kui ma olen seotud õppejõutööga ja mitte ainult loengutega, peab ka vähemalt püüdma  kirjutada artikleid. Lisaks on ka vanust juurde tulnud, nii on kõik kuidagi läinud niimoodi, et nelja aasta kohta on hea, kui tuleb üks raamat. Mul on kõik romaanid olnud kaunis lühikesed, maksimum paarsada lehekülge, nii et midagi lühiromaani-jutu-romaani vahepealset. See on jällegi ajast tingitud ja sellest, et ma saan kirjutada väga vähe korraga ja väga väikeste juppide kaupa. Ka see viimane „Lasnamäe lunastaja” tuli ikkagi õige lühike. Aga selle loo tegelastele  ja nende elule elasin kuidagi nii sisse, kuigi ma neid ei tunne, tõenäoliselt neid pole olemas, aga ma hea meelega oleks kirjutanud seda natuke paksemaks. Lisanud mõtteid ja sümboleid. Mõned inimesed ütlevad jälle, et see on just hea, et mul ei olnud paksema raamatu kirjutamiseks võimalust, et on hea, et see on tihe. Teiselt poolt jälle natuke kahju ka. Nii et ma ei tea, kuidas ma kirjutaksin siis, kui tõesti kirjutamiseks oleks väga palju aega. 

Seda ma just tahtsingi küsida, et kas tundub,  et lühem formaat on alati olnud tingitud pigem ajapuudusest, või tundub, et see on kuidagi loomuses, et tuleb lihtsalt niimoodi tihedalt ja natuke lühem tekst välja?         

Ei. Eks ta vist ikka natuke loomusest on ka. Aga ma alustasin ju õieti ikkagi novellidega. Mulle alati tundus novellide kirjutamine kohutavalt keeruline, sellepärast, et seal peab väikese lehekülgede arvu peal olema kirjas sisuliselt see, mis romaanis. Ja kuidas öelda seda mõne lausega, mida võiks öelda ka mitmel leheküljel? Ma ei taha sellega öelda, et novell oleks kuidagi parem, kuigi ta on tihedam. Aga ma ise naudin  paksude romaanide lugemist, kui mul selleks jällegi aega on. Kirjaniku enda olemus, mõte ja see, kuidas tema mõtted voolavad, tuleb paksudes raamatutes hästi välja.       

Nüüd ongi sobiv hetk ju tõesti küsida, millised autorid või ka romaanikirjanikud on kas siis hiljuti või üldse elus väga mõjunud?       

Kui nüüd niimoodi äkki küsida, siis mul läheb kõik segamini. Ma tean, et on olnud midagi, mis on mulle väga mõjunud. Hetkel ei tule mulle see meelde. Kui ma olin noor või laps või teinikas, siis ma lugesin väga palju ja kõike, mis ilmus ja mida kätte sai, tegemata vahet. Tavaliselt ma ei märganud autorit, kes kirjutab, vaid ikka seda lugu ennast. Nüüd, kui ma loen, siis väga juhuslikult. Mulle meeldivad eriti sellised hetked, kui ma äkki saan juhuslikult ühe raamatu  kätte ja loen ja see haarab mind. Oli üks naljakas lugemiselamus, ma olen sellest vist juba kirjutanud või rääkinud, nii et võib-olla see mõjub kordamisena. Ma olen selle kirjaniku nime püüdnud mitmeid kordi pähe õppida, mitte kaks-kolm korda, vaid vähemalt üle viie korra. Ma olen seda oma sõbralt küsinud, kes seda raamatut hästi teab, on seda lugenud ning sellest tehtud filmi vaadanud. Võib-olla ma räägin selle nüüd ära, sellepärast et see esitab  kõige ilmekamalt seda, kuidas ma loen. Ükskord ma sain mingil põhjusel olla üksinda meie maakodus ja maal on alati palju töid, aga nad võivad ka oodata ja edasi lükkuda, kui nad ei ole just loomapidamisega seotud. Hommikul korraldasin voodeid ja tegin akna lahti tuulutamiseks. Seda ei ole küll hea ega ilus öelda, aga mul ei ole erilist austust raamatu kui sellise vastu. Vaatasin, et on üks pehmete kaantega Loomingu Raamatukogu  raamat, mis sobiks hästi kokku keerata ja panna akna vahele, et tuul akent kinni ei lööks, kuna meil siiani ei ole akendel haake. Siis ma istusin aknale, tegin korraks selle raamatu lahti ja hakkasin lugema sealt seest, keskelt, ning ei märganud, kui ma juba lugesin seda kõike ja oma paar tundi istusin seal aknal. See oli minu jaoks väga eriline elamus. Tegu oli ühe itaallase raamatuga itaalia juutidest Teise maailmasõja ajal, kes elasid väga rahulikult ja rahumeelselt Mussolini valitsuse all, kuni asi lõppes traagiliselt, sest Hitler sundis peale juutide äraviimise, mida Mussolini sugugi ei tahtnud. Aga see oli kuidagi rõõmus, päiksest läbipaistev raamat ja läks kokku selle ilusa suvehommikuga. Raamat ise võib muutuda eluks ja ei ole tähtis, mis ta pealkiri oli või kes oli ta autor.         

Kuidas raamatud teil näiteks praegu jagunevad? Paljud inimesed ikkagi ütlevad, et loe
vad ilukirjandust aina vähem, aga loevad aimekirjandust või memoristikat. Kuidas teil on?         

Kui ma olin noor ja murdeeas, oli mulle olulisem lugeda just rohkem ilukirjandust. Praegu, võib-olla tööga seotult, pean ma lugema väga  palju just nn teaduskirjandust. Mu eriala on eetika, täpsemalt ärieetika. Kas see nüüd on teadus või ei ole ja kas filosoofia, mille üks alaliik ta on, on teadus või mitte? Samas pean ma lugema ajalehti ja igapäevast majanduselu puudutavat ning mingil määral pakub ka see huvi.       

Aga näiteks eesti ilukirjandusest, keda te hiljuti olete lugenud?       

Kõige viimaks ma lugesin Viivi Luige „Varjuriiki”. „Varjuteater” oli see vist? Jah, jah. (Naerab) Ma eilsest saadik olen juba  kaks korda eksinud selle nimega. Võib-olla see seostub kuidagi „Piiririigiga” või riigiga – Roomaga. „Varjuteater” jah, muidugi, „Varjuteater” sobib pealkirjaks palju paremini. Viivi Luik oli ju aastaid vait ja ei tulnud nagu õieti midagi. Ma olen seda juba kaks korda lugenud ja niimoodi aeglaselt, sõna-sõnalt. Väga sügav raamat mitmes mõttes, üldse elufilosoofia mõttes. Ja samas hea sellepärast, et ta on nii huvitav ja seal saab palju nalja. Selles mõttes minu meelest  ideaalne raamat.   

Kuidas teile tundub tänapäeva romaani olukord? Kas me peaksime mõtlema romaanist klassikalises mõttes? Kas sellist klassikalist romaani on üldse tänapäeval vaja?     

See on minu arust küsimus, kas kirjandust on üldse vaja. Sellest ma olen mõelnud juba noorest peast saadik, kui mulle hakkas tunduma, et ma peaksin kirjutama. Esimene mõte oli, et mis mõte sellel on, kui kõik on juba ära öeldud.  Minu jaoks oli üks oluline raamat, mis mul aastaid oma kirjutamist edasi lükkas. Võib-olla ma oleksin rohkem teinikana hakanud kirjutama, aga ma leidsin ühe eestiaegse ingliskeelse romaani, umbes sellises paksuses, nagu minu romaanid kõik on olnud, Penguin Booki vanas väljaandes. See oli Olive Schreineri „,A Story of an African Farm”. Seda lugedes tundus mulle, et see, mida ma tahan oma raamatutega öelda, on selles väikses raamatus kõik ära öeldud. Üks  peategelane, noor mees räägib sellest, mida ta mõtleb või milles võib olla elu mõte. See on seal kõik olemas ja see hirmutas mind. Ma ei saa oma elutunnetust või seda, mida ma elult vanas eas veel otsin, mida ma tahan teha või lugeda, ma ei saa seda üldistada teistele – ma võin öelda vaid oma seisukoha. Kui ma ükskord tõesti olen sunnitud pensionile jääma ja aega on, aga raha ei ole, siis ma tõesti tahaksin lugeda ja just nimelt pakse raamatuid, mis mul  seni kogu aeg ajapuudusest korralikult lugemata on olnud. Siin Tammsaare majamuuseumis pole seda ilus öelda, aga ma pole „Tõde ja õigust”, õieti lugenudki. Olen saanud keskkooli niimoodi läbi, et ei ole lugenud „Tõde ja õigust” ja ometi lõpetanud heade hinnetega, eriti mis puutub kirjandusse. Üks minu eluunistusi oleks see, et ma aja tekkides hakkan lugema „Tõde ja õigust” algusest alates ja lõpuni. Juba noorena olid mu jaoks väga olulised paksud suured  romaanid, niisugused igavesed raamatud nagu Tolstoi „Sõda ja rahu”. Minu ja minu maitse kujunemises olid need väga tähtsal kohal. Kui ma nüüd mõtlen ühe oma väga lähedase sõbra peale, kellega me rääkisime väga palju kirjandusest, kui tema oli midagi üksteist-kaksteist ja mina olin umbes viieteistkümneaastane, siis esimene lause, millega tema ennast minule tutvustas, oli „Aga minul on läbi loetud Tolstoi „Sõda ja rahu”!”. Sellest sai me eluaegne sõprus  alguse. On väga oluline, et inimesele varases lapsepõlves loetakse või jutustakse midagi. Õhtune ettelugemine on eriti tähtis, sealt saab hilisem lugemine alguse. Mulle jäävad need paksud romaanid eluks ajaks tähtsaks. Ma olen nendest nüüd küll kaua aega eemal olnud, just töö- ja perekonnaelu tõttu, aga ma tahaksin elu lõpus ikka nende juurde tagasi tulla.     

Tammsaare muuseumis 8. septembril toimunud vestluse üles kirjutanud Merlin Piirve.