Loolises lähtepunktis pole iseenesest midagi erilist. Teravalt mõjub see aga just praegu, kui seni toiminud majanduslikud strateegiad  ja poliitilised jõuvahekorrad vanguvad, ei kiputa enam eriti uljalt globaliseerumisele ja multikultuurilisusele panustama. Segadus ja hirmud on seda suuremad, et kujutlus kapitalistlikust heaolust on murenemas, üldine mentaliteet, mis mõõdab elu tarbimisväärtusega, pole aga muutunud. Multikultuurilisuse ideel on seejuures ikka kaks külge nagu mündil: selle toimimise ilusaks eelduseks on, et kõik osalised jagavad ühtlasi piisavalt kõrget  elatustaset.   

Küsimusele, kas kapitalism ja praegused majanduslikud strateegiad viimaks murenevadki või võtavad mingid uued vormid, ja  küsimusele, mis saab ülehomme, ei oska keegi vastata. Kaurismäki „Le Havre – sadamalinnal” on jalas pehme tallaga kingad ja need astuvad ühiskonna foobiate varvastele. Kaurismäki on jätnud igasugused majandusmudelite toimimised või mittetoimimised, oleviku- ja tulevikuhirmud rahumeeli kõrvale või siis vihjeliseks taustaks. Kaurismäki klaarib pealtnäha leebel moel arveid (poliitilise) hoiakuga, kus inimene taandatakse vaid mingi ideoloogia kandjaks.  Kaurismäkit huvitab üksikisik, inimlikkus ning sellest lähtuv võimalik ühtekuuluvus.     

  I       

  Kaurismäki käekiri on „Le Havre’is” ikka sama ja ega õieti oskagi ette kujutada, et Kaurismäki esteetika väga võiks muutuda. Napid emotsioonid ja staatika kujundavad omamoodi teatraalsuse ning Kaurismäki kangelane, see,  keda ta armastab, on ikka inimene ühiskonna äärealadelt. „Le Havre’is” saame näha Kaurismäkit aga prantsuse kastmes, nii et kokku tuleb üks tore süntees. Mis saab siis, kui panna kokku prantsuse esprii ja soome mehed, kellel tuleb tavaliselt tangidega suust sõnu kiskuda? Kokku tuleb prantsusekeelne soome esprii: sisult soomlaslik, vormilt prantslaslik. Omapärane süntees hargneb teistelgi tasanditel. „Le Havre’i” ruum ja aeg põimib  endasse nii tänapäevase kui minevikulise (viiekümnendad, kuuekümnendad) ja astub nõnda hoopis mingisse kolmandasse aegruumi, kus eksisteerivad kõrvuti erinevad ajakihid. Viited on siin aga ometi selged. Kui üldine stilisatsioon (interjöörid, eksterjöörid, vanalinn, väikesed tänavapoed ja kõrtsid) asetab tegelased pigem viiekümnendatesse, siis selgete tänapäevaste märkidena näeme, et Idrissat jälitav politsei kannab praegust vormi ja et tegelased  arveldavad eurodes. Ajad põimuvad, aga ka vastanduvad. Inimlik hoolimine jääb stiliseeritult pigem minevikku, hingetud poliitilised manööverdamised, võimu strateegiad on stiliseeritult pärit tänasest päevast ning ka Euroopa Liidust pole võimalik mööda vaadata. Selles kontekstis on kõnekas ka ühe kandva tegelase, politseikomissar Monet’ garderoob, mis on samuti pärit viie- või kuuekümnendatest. Ning tõepoolest, töö poolest esindab Monet küll võimu, sisimas on ta aga kaastundlik.         

„Le Havre” mõjub rõhutatult teatraalsena, Kaurismäki oskab emotsioonide väljendamist nõnda minimeerida, et tulemus mõjub hoopis suurendusena ning, nagu juba viidatud, Prantsusmaa pakub selliseks suurenduseks igati tänuväärse keskkonna. Kaude toimubki  „Le Havre’is” ka teatraalse ja filmiliku väljenduse, kahe tinglikkuse süntees. Ühes stseenis, kus vanaldane rokkar Little Bob baaripukil oma armastust ootab, saab see eriti ilmseks, stseeni valguslahendus muutub sirgjooneliselt lavareeglite kohaselt.       

  Teisal on aga rõhutatult teatraalsed stseenide tegevuslikud lahendused. Ühes stseenis haarab keegi õel kodanik Idrissal käest, et poissi politsei saabumiseni kinni hoida. Poiss ei hakka aga sugugi vastu rabelema. Pääsemine tuleb hoopis sellest, et õela kodaniku varrukast haarab omakorda üks kaastundlik immigrant. Ka õel kodanik ei hakka rapsima, ta laseb lihtsalt  Idrissa lahti ja hakkab siis pahandama. Sellised markeeritud lahendused mõjuvad oma lapsikus lakoonilisuses just ülevõimendatuna ja loovad omapärase staatilise pinge. Niisiis, kõigis toodud kõrvutustes ehk rahvuslikes eripärades, erinevates aegades ja tinglikkustes moodustub omapärane süntees. Esteetiliselt kõlksub kõik kuidagi orgaaniliselt kokku ja moodustub terviklik ruum, ent selles sünteesis ei lahustu tees ja antitees, nende  opositsiooniline pinge kestab. Igatahes loob säärane ruum vaatajaga teatava distantsi. Lugu, mis „Le Havre’is” areneb, on aga seevastu äärmiselt lihtne, südamlik ja siiras. Omaette küsimus on, kas „Le Havre’i” lugu saakski toimuda ainult tänapäevas või kuidas see sel juhul mõjuks. Paistab aga nii, et distantsi ongi Kaurismäkil „Le Havre’is” vaja just selleks, et rääkida tänapäevast.   

  Ühe lihtsa aktsendi saab veel välja tuua. Idrissa jõuab, Le Havre’i, edasi peab ta pääsema Londonisse. Poisi koduriik, paik, kust ta on tulnud, ei olegi filmis aga eraldi ja täpselt tähtis. Euroopa avaneb ja eristub osadena, topograafiliselt, Idrissa tuleb aga lihtsalt Aafrikast, nagu ühest ruumilisest kontiinumist. Tähtis on aga see, et Idrissa isa oli õpetaja, ema on Londonis  ja et vanaonu on põgenike laagris. Le Havre’is aitavad Idrissat Marcel ja teised head inimesed, politsei petetakse viimaks ära, kuid vaataja ei tea, mismoodi poisi käsi Londonis käima hakkab. Säärasest rakursist vaadatuna ei vastandu mitte eri kultuurid ja ajalugu, maad ja rahvad, vaid üksnes poliitiline ideologiseerimine ja inimlikkus.     

II       

„Le Havre – sadamalinn” on sedavõrd lihtne lugu, et kui süžee mõne lausega ümber jutustada, võiks see panna kuulaja ka õlgu kehitama  ja küsima, kas autor on ülinaiivne või üliirooniline. Kaurismäki ise on öelnud, et „Le Havre” on muinasjutt. Muinasjuttugi võib suhtuda mitut moodi. Tark vanainimene teab, et nii nagu muinasjutus, päris elus ei ole. Võib ka öelda, et muinasjuttude süžees ja struktuuris on korduste kaudu esil ainuomane eluline kontsentraat. Kaurismäki filmi kontekstis võiks nüüd põgusalt arendada muinasjuttudes ilmnevat valiku temaatikat. Kui igapäevaelus leiab aset  konflikt eetilise hoiaku ja väliste tingimuste vahel, siis võime pilgu kõrvale pöörata ja õlgu kehitada, võime püüda selliseid konflikte mõtteliselt peenendada, kuni need on mustkunstniku osavusega muudetud nähtamatuks, muinasjutt markeerib sellised vastuolud aga jämedalt ja selgelt. Üldjuhul on meie valik pragmaatiline, valik toob aga ikka kaasa mingid tagajärjed. Muinasjuttudes opereeritakse tihti määratud valikute ja neist lähtuvate paratamatute 

tagajärgedega (kivi ristteel juhatamas kolme suunda). Muinasjuttude lahendus on aga tihti huvitav just selle poolest, et kui müütilise ruumi funktsioneerimise tingimused on ka ette antud, ei sõltu lõplik lahendus viimaks siiski mitte antud tingimustest, vaid kangelase isikuomadustest. Kangelane võib olla vapper, eelkõige on ta aga hea ning kokkuvõttes on see, mis talle võidu toob ja takistusi aitab ületada, just tema eluhoiak. Määratud ja etteantud  valikute ja tagajärgede sees või all oleks siis nagu peidus veel üks, algselt varjule jääv valik, lahendus, mis ilmub „kõrvalt”.       

Märkigem sedagi, et kui muinasjuttude lõpus võidab headus, siis on see ühtlasi ka selle kinnitus ja tingimus, et elu jääb kestma. Koos headuse võiduga saab tervikuks üks müütilise aja tsükkel, lugu vaibub, ilma et ta tegelikult  lõpeks – ja kui nad surnud ei ole, siis elavad nad õnnelikult tänase päevani. Kaurismäki nimetas oma filmi muinasjutuks, sama hästi võiks aga öelda, et kogu oma lihtsuses on „Le Havre” ka tõelisust sihtiv mõistukõne. Lausa omaette võib siin välja märkida väikese stseeni, kus kõneldakse süütusest. Võtmelisena mõjub aga teinegi, omamoodi isegi irooniline stseen, kus haiglas lebavale Marceli naisele loetakse unejutuks ette Kafkat. Selle  stseeni võiks jätta ka tähelepanuta, ent see stseen kestab pe
lgalt ajatäiteks jaoks pisut liiga kaua. Pealegi on aktsent antud rõhulisena: ei loeta suvalist raamatut, Kafka teose esikaas koos autorinimega ilmub kaadrisse ka suures plaanis.     

Nüüd võiks korraks hoopis kodumaile ja ajas tagasi põigata. 1987. aastal ilmus Eesti Raamatu kirjastamisel Kafka romaanide kogumik „Ameerika. Protsess. Loss”, järelsõna kirjutas sellele Mati Sirkel. Tsiteerin ühe fragmendi Sirkli toonasest järelsõnast: „Kafka maailma on nimetatud täiesti autonoomseks, mis kasutab reaalset maailma üksnes materjalilaona uue tegelikkuse loomiseks  uute seaduste alusel – tõelisele olemisele viitamiseks, väära olemise demaskeerimiseks. On selge, et Kafka tõde on eetiline tõde. Olemise lõhestatus, maailma väärdumus on eelduseks, alles sel tagapõhjal sünnib inimese eetiline valikuvabadus ja vastutus.” Kaurismäki paistab igatahes Kafkaga olevat ühel nõul ning see, et paine asemel valitseb „Le Havre’is” hoopis helgus, autorite sisemist seotust nagu ei kõigutagi.  „Le Havre’i” jagamatu tuum, tõeline olemine on inimlik headus, see koondab tegelasi ja kannab neid edasi. Ning säärane koondumine ületab viimaks ka paratamatuna näiva. Nagu selgub, on head teha parasjagu ohtlik, aga headus teeb imet. Aki Kaurismäki „Le Havre – sadamalinn” pälvis tänavu Cannes’is FIPRESCI auhinna.