Ennast tundsin äkki barbarina. Ma muidugi mõistsin, et sellel barbaarsusel on objektiivne  aluspõhi – mis parata, kui eestikeelsed tekstid puuduvad, pole võimalik osata kõiki keeli võrdselt heal tasemel; kuid see oli kesine lohutus. Sest mis kirjanik sa oled, kui sa pole lugenud maailma proosa tippteost? See meenutab vana ja küünilist anekdooti tšuktšist, kes vastab sisseastumiseksamitel kirjandusinstituuti küsimusele, kas ta on lugenud Tolstoid, Dostojevskit ja Tšehhovit: „Tšuktši pole lugeja, tšuktši on kirjanik”.       

„Saagi” tagaküljel iseloomustatakse saatesõnas „Rougon-Macquart’e” kui romaanitsüklit. See pole päris täpne. Tsükli kohta on see teos liiga hästi organiseeritud: sel on oma selge algus, esimene köide („Rougonide õnn”), kus jutustatakse suguvõsa tekkest ning kujutatava epohhi algusest, ja sama selge lõpp kahe viimase köite näol, millest üks tõmbab kriipsu  alla ajastule („Häving”) ja teine perekonnaloole („Doktor Pascal”). Tõsi, „Rougon-Macquart’id” pole „Sõda ja rahu”, köiteid on võimalik lugeda ka ühekaupa, kuid ausalt öeldes – see pole see. Mis mulje me saaksime Sixtuse kabeli laemaalist, kui sellest oleks näha vaid väike osa? Me muidugi aimaksime, et tegemist on väljapaistva kunstiteosega, kuid terviklikku muljet ei tekiks.     

Sama on lugu „Rougon-Macquart’idega”. See on epopöa, mille kõik köited on omavahel tihedasti seotud, ja lugeda tasub seda tervikuna ning soovitavalt algusest lõpu suunas. „Saak” on epopöa teine köide. Selle peategelane Renée, auväärt kohtuniku tütar, ei ole tegelikult suguvõsa vereliige – kuid ta on abielus ühega Rougon’idest, ettevõtliku ja küünilise kinnisvaraärimehe Aristide’iga, kes  on endale võtnud nimeks Saccard. Aristide’il on kaks venda, Eugène, kõrgele tõusnud poliitik, ja Pascal, teadlane, keda „Saagi” tekstis vaid põgusalt mainitakse, ning kaks õde, Sidonie, kes mängib selles romaanis küllalt olulist rolli, ja Marthe, kellega me siin ei kohtu. Rougonid on pärit provintsist, ka etümoloogilises mõttes (Provence’ist), nende isa Pierre omastas ema väikese varanduse, lükates julmalt kõrvale poolvenna ja -õe, Macquart’id.  Rougonid on suguvõsa tugev, kaval, edasipüüdlik ja ahne haru, Macquart’id seevastu, pärinedes salakaubavedajast-alkohoolikust, on hädas teistsuguste pahedega, neid iseloomustab vaimne ja kombeline lõtvus. Selles jaotuses ilmneb Zola epopöa kandev idee, mida võiks määratleda kui geneetilist determinismi: inimene on oma otsustes vaba üksnes nendes piirides, mida talle võimaldavad vanematelt saadud pärilikud omadused. 

Macquart’idega on meie lugeja tuttav paremini kui Rougonidega, sellesse harusse kuuluvad „Pariisi kõhu” Lisa Quenu (sündinud Macquart) ja tema õelapsed Etienne Lantier („Žerminaal”) ja Anna Coupeau ehk lihtsamalt Nana („Nana”). Nana ja Étienne on poolõde ja -vend, Étienne’il on veel kaks venda, kellest Claude on kunstnik (temast räägib huvitav romaan „Looming”) ja Jacques vedurijuht (romaan „Inimelajas”).         

Lisa Quenu õest, Étienne’i, Claude’i, Jacquesi ja Nana emast Gervaise Macquart’ist räägib epopöa üks kõige võimsamaid romaane „Lõks”. Rougonid ja Macquart’id, esmalt lahknenud, ühinevad korra taas: Ursula Macquart’i poeg François Mouret abiellub oma onutütre Marthe Rougoniga. See paar toob ilmale epopöa  ühe kõige meeldejäävama tegelaskuju, meilegi tuttava Octave Mouret’ („Vaht”, „Daamide õnn”).       

Aristide Saccard’iga kohtub lugeja taas kaheksateistkümnendas köites „Raha”. Sellega tegelaskond ei piirdu, kokku on epopöas tegutsemas kolmkümmend üks RougonMacquart’i, lisaks nende abikaasad, armukesed, sõbrad, vaenlased ja nii edasi. Hõivatud on kõik ühiskonnakihid, töölised ja talupojad,  käsitöölised ja väikekaupmehed, suurärimehed ja poliitikud, koduperenaised ja libud. Tegevus käib kord Pariisis, kord provintsis, kord maal. See on grandioosne teos. „Rougon-Macquart’ide” tegevus toimub XIX sajandi kolmandas veerandis, Louis-Bonaparte’i ajastul. See oli tohutute võimaluste, suurte tegude ja veel suuremate afääride aeg. Zola suhtumine sellesse epohhi on ülimalt kriitiline, epopöa esimese köite eessõnas ta kirjutab:  „Kolm aastat kogusin materjali oma suure töö jaoks, ja see köide oli juba valmis, kui LouisBonaparte’i langemine, mida ma kui kunstnik vajasin, kuid mille peatset juhtumist ma ei söandanud loota, andis mulle koletusliku ja hädatarviliku lõpplahenduse”.     

  Zola pole erand, prantslased üldse ei salli Louis-Bonaparte’i – umbes samuti, nagu meil vaadatakse viltu Konstantin Pätsile. Paralleelid on ilmsed: mõlemad mehed püüdlesid autoritaarse  võimu poole ja mõlema valitsemisaeg lõppes katastroofiga, mida ei taheta andestada. Kuid Louis-Bonaparte ja Päts olid mõlemad ka kõvad ehitajad; mitte ise muidugi, kuid nad lõid poliitilised ja majanduslikud tingimused suurteks ehitustöödeks. Pätsi ajastul rajati Tallinna ilusaimad meie oma, eesti arhitektide projekteeritud kvartalid, Louis-Bonaparte’i ajal aga lõhuti prefekt Haussmanni initsiatiivil maha vana keskaegne Pariis ning ehitati selle  asemele uus linn, mida me tunneme ja armastame. Sellest suurest ümberehitusest räägibki „Saak”.   

    „Saagi” seos tänapäevaga – meie, Eesti tänapäevaga – on nii ilmne, et tundub isegi koomiline, kuidas üks ja sama olukord võib korduda sada viiskümmend aastat hiljem teises Euroopa otsas. Aristide Saccard on tänu poliitikust  vennale pääsenud tööle linnavalitsusse. Seal kuuleb ta palju huvitavat selle kohta, missugused kvartalid on kavas maha lõhkuda, kust hakkavad minema uued bulvarid jne. Aristide, kelle elueesmärgiks on rikastumine, kasutab selle informatsiooni ära ning hakkab äritsema kinnisvaraga; tema unistus täitub, ühel hetkel manipuleerib ta miljonitega. Ohjeldamatu lõbujanu – see on veel üks märksõna, mis seob meid Zola maailmaga;  tundeid asendavad kired, armukesi vahetatakse nagu kindaid, paljude daamide elu möödub õmbleja, teatri ja voodi vahel. Inimesed tahavad kõike saada kohe, viivitamatult, tahavad ainult saada, midagi vastu andmata, elu üürikuses nähakse põhjendust, miks on tarvis võtta sellest kõik, mis võtta on. Kuid kired pole ammendamatud, mida rohkem naudid, seda pöörasemaks lähevad soovid, tekib vajadus üha uute ja teravamate muljete järele. Zola  romaanis viib see peaaegu verepilastuseni, Renée armulooni oma mehe pojaga esimesest abielust; meie oleme hädas pedofiilidega. Ajad muutuvad, kuid inimesed ei muutu, nad üksnes vahetavad pahesid.       

Zolad peetakse naturalismi rajajaks. Tänase päeva seisukohast on see muidugi anakronism –  kuidas säärasel juhul nimetada viimaste aastakümnete literatuuri, mis songib ekskrementides niisama loomulikult, nagu Zola ajastul seltskonnadaamid tegid väljasõite Boulogne’i metsa? Meie silme all on toimunud kultuuri (ja mitte üksnes kultuuri) pööblistumine. Muidugi, kõik madal on alati paelunud massilugejat; kuid probleem on selles, et praegu on pööbellikkus jõudnud ka selle kihi hulka, mida varem oli kombeks kutsuda vaimuaristokraatiaks.  Kõikvõimalike komisjonide ja žüriide poolehoid kuulub madalale stiilile, rõvetsejaid mitte ei taunita, vaid tõstetakse pjedestaalile, jagatakse preemiaid ja stipendiume. Zola kujutas tegelikkust tõepoolest objektiivselt, kiretu täpsusega, kuid tema stiil jäi seejuures alati puhtaks, olles kohati isegi väga poeetiline (lugege kas või tema Pariisi taeva kirjeldusi epopöa kaheksandas köites „Armastuse lehekülg”). Väga tugev on Zola kirjeldamistehnika,  ka „Saagis” on suurepäraseid lõike, eriti kui Zola jutustab Saccardi majast Malesherbes’i bulvari ja Monceau’ pargi nurgal. Hoone kerkib nii selgelt silme ette, otsekui oleksid ise seda näinud. Huvitav on lugeda kirjeldust Saccard’i talveaiast koos kõigi se
al kasvavate eksootiliste taimedega; teiste hulgas võib sealt leida ka selle hibiski, mille punastest õitest valmistatud hapukas tee jõudis meieni koos iseseisvusega. „Saak” on tõlgitud hästi, Kaja Rieseni  perioodid on ökonoomsed ja rütmikad, sõnavara rikas. Kaasusena tahaksin siiski tsiteerida üht lauset, lihtsalt selleks, et näidata, millised ohud varitsevad igat tõlkijat.   

„Oh, mu vaene Maxime, te saate endale veidra naise! Ma olen ju peenike nagu kahesuuline võitükk.” Tunnistan ausalt, ma murdsin tükk aega pead, kuidas saab võitükki mahutada korraga  kahte suhu, ega leidnud lahendust enne, kui olin võrrelnud lauset venekeelse tõlkega; selgus, et suu polnudki suu, see tähendab näoosa, vaid sou, prantsuse viiesantiimine münt. Olen vahepealsete aastate jooksul mitmel korral võtnud sõna vajaduse kohta eestindada kirjandusklassikat, „Rougon-Macquart’e”, Maupassant’i novelle ja Prousti „Kaotatud aja otsinguid”, mingit mõistmist kohtamata. Kunagised ideaalid saada eurooplasteks ei  morjenda enam kedagi. Milleks, kui Lennart Meri ise ütles, et me oleme niigi kogu aeg olnud Euroopas! Nagu alp naine võttis eesti rahvas Mere öeldut tõe pähe, ehkki tegelikult oli see üksnes osava poliitiku kompliment, eesmärgiga võita rahva süda. Meie harimatus on üpris kohutav, ja kõige kohutavam selle juures on veendumus, et klassikat polegi väga vaja, et see on üks tolmune värk. Siin on tunda meie geneetilist – Zola rõõmustaks – pärandit:  oleme noor rahvas, kes kükitas alles suitsusaunas, kui Euroopa leiutas kõiksugu -isme: klassitsismi, romantismi jne. Kui Zola lõpetas oma „Rougon-Macquart’id”, oli eesti romaanikirjandus alles sündimata.       

Olukorraga võiks leppida, leides lohutust harjunud mõttest, et oleme väike rahvas, kes ei jõua kunagi kõiki raamatuid emakeelde tõlkida, kui poleks pahnahunnikut, mis täidab meie raamatupoode, ja miljoneid, mida raisatakse selle  peale, et seda pahna juurde tekitada, muuhulgas ka nii, et noored „tšuktšid” ennast väljendada saaksid ja nende eneseväljendus kõigini jõuaks. Oleks aeg mõista, et isegi kõige andekamast noorest ei tule suurt kirjanikku, kui tal pole võimalust omandada korralikku humanitaarharidust, ja et moodne kirjandus (ja filosoofia) on selle hariduse kõige väheolulisem osa. Küüniline ja vale on seisukoht, et polegi mõtet  kõike eesti keelde tõlkida, sest võimekamad noored võivad puuduvat lugeda võõrkeeles. Oskan vene keelt päris kindlasti paremini kui enamik neid võimekaid noori praegu inglise keelt oskavad, ja isegi mulle oli „Saaki” eesti keeles lugeda hoopis suurem mõnu. Meie ühiskonna suurimaks probleemiks on enesega rahulolu. Seda vaatab vastu kõikjalt, ka kultuurist, mis peaks ometi olema enesekriitilisem kui muud valdkonnad. Mis parata, barbarid  mõistavad harva oma barbaarsust.   

    Émile Zola „Rougon-Macquart’id” köidete kaupa (esiletoodud teosed on eestindatud): „Rougonide õnn” („La Fortune des Rougon”, 1871) „Saak” (La Curée, 1871), „Pariisi kõht” („Le Ventre de Paris”, 1873), „Plassans’i vallutamine” („La Conquete de Plassans”, 1874),  „Abee Mouret eksisamm” („La Faute de l’Abbé Mouret”, 1875), „Tema Kõrgeausus Eugène Rougon” („Son Excellence Eugène Rougon”, 1876), „Lõks” (L’Assommoir”, 1877), „Armastuse lehekülg” („Une Page d’amour”, 1878), „Nana” („Nana”, 1880), „Vaht” („Pot-bouille”, 1881), „Daamide õnn” („Au Bonheur des Dames”, 1883), „Elurõõm” („La Joie de Vivre”, 1884), „Žerminaal” („Germinal”, 1885), „Looming” („L’oeuvre”, 1886), „Maa” („La Terre”,  1887), „Unistus” „Le Reve”, 1888), „Inimelajas” („La Bete humaine”, 1890), „Raha” („L’Argent”, 1891), „Häving” („La Débacle” 1892), „Doktor Pascal” („Le Docteur Pascal”, 1893).