Mittetulundusühingute kohta käiv õigus kujunes välja olukorras, kus ühingute liikmete arv oli üldjuhul väike. Erakonna liikmeid peab olema vähemalt tuhat, tegelikkuses praeguseks on see aga jõudnud kümne tuhande kanti. Niisuguse liikmete hulgaga ühingute puhul ei ole praktiliselt kasutatavad need juhtimise ja valimise meetodid, mis on ennast õigustanud kuni paarisaja liikmega ühingute puhul. Suure liikmete arvuga organisatsioonides on olnud kasutusel kaks meetodit. Esiteks volinike meetod, s.t ühingu üldkoosolekule valitakse liikmete poolt volinikud (näit üks volinik 20 liikme kohta), volinikud saavad volitatavate käest mandaadi, kuidas hääletada. Ametikandjate valimisteks kas anti volinikele vabad käed või korraldati mitmeastmelised valimised. Teiseks kirja teel hääletamise meetod: näiteks oli igati mõistlik, et maailmameredel sõitvate meremeeste ametiühing otsustas kirjavastuste loendamise kaudu nii kollektiivlepingu sõlmimise, esimehe ja juhatuse liikmete valimise jms. Internetiajastul on lisandunud uued tehnilised võimalused, et ühingute kõik liikmed, kes seda vaid tahavad, saaksid osaleda igal isikuvalimisel ja kõigi põhimõtteliste otsuste tegemisel. Tänapäeval on täiesti normaalne, et erakondade juhtide ja teiste oluliste ametikandjate valimisest saavad otseselt osa võtta kõik erakonna liikmed, samuti öelda oma arvamuse (mis võib olla kas otsustav või soovituslik) ka valimisnimekirjade koostamisel (s.t et toimetatakse sisemised eelvalimised). Professor Saare kirjeldatud pahede tõkestamise minimalistlikuks katseks võiks olla erakonnaseaduse täiendamine normiga: erakonna juhtorganite liikmete valimised peavad olema korraldatud selliselt, et erakonna igale liikmele on tagatud võimalus nendest osa võtta.
Ülle Madise: Erakondade sisedemokraatia väändumise pärast on muretsetud kolm-nelikümmend aastat nii Ameerikas kui Euroopas. Poliitika muutumine meelelahutuseks viis alla ka parteisisese suhtluskultuuri. Lihtsustatult määratletakse toimivat erakonna sisedemokraatia nii, et igal liikmel on õigus partei asjadest teada, reeglite täitmist eeldada ja vajadusel nõuda, ettepanekuid esitada, arutelus osaleda ja lõpuks ka otsustada. Erakonna sisedemokraatia nõuab muuhulgas seda, et „dissidente” ega isemõtlejaid ei karistata, ei otse ega kaude.
Parteiuurijad arutavad, kas riiklikult toetatud kartelliparteid on kunagised rahvaerakonnad lõplikult võitnud. (Kartell on teatavasti kokkulepe, millega piiratakse vaba konkurentsi, aetakse „hinnad” üles ja kokkuleppevälised konkurendid „turult” välja.) Erakondade rahastamise ja esinduskogude valimise reeglid kehtestavad võimul erakonnad ise. Kuni pole kokkulepet, et reegleid ei muudeta enda suhtes, vaid alles ülejärgmisteks valimisteks, tehakse reeglid ikka enda huvides. 2003. aastal mitmekordistati kohe pärast valimisi erakondade riiklikku rahastamist, mis andis eelise suurtele parteidele. Valimissüsteemi muudatus, mis toonuks kaasa väiksema mandaatide arvuga ringkonnad ja seeläbi kolme-, hiljem kaheparteisüsteemi, kukkus vaid napilt läbi. Kui aatemehi poleks olnud, oleks erakonnamaastik kiiresti ja pikaks ajaks kivistatud.
Paljudes teistes Euroopa riikides on valimisnimekirjad kinnised, s.t partei „tagatoa” roll on suur. Eesti erakonna roll valimisnimekirja koostamisel on väiksem: ringkonnanimekirjades reastatakse kandidaadid vastavalt igaühe häältele ümber ja nõnda läheb 75% riigikogu kohtadest jaotamisele vastavalt rahva eelistustele. „Tagatoa” mõju piirdub üleriigilise nimekirja koostamise, reklaamiraha suunamise ja mainemanipulatsioonidega. Vaba konkurentsi moonutab seegi. Seniste erakondade jagunemist ja uute tulekut tõkestavate reeglite tõttu on meil suurparteid, kus tekivad vastuolud nii tegutsemise meetodi (kas petmine on võimulesaamise võttena aktsepteeritav või ei?) kui sisuliste valikute osas. Leeride vahel käib vaidlus paremal juhul ühiskonna jaoks tähtsate valikute, halvemal juhul pelgalt võimu ehk makstud kohtade jaotamise asjus. Kas partei siseelu seadusega reguleerimine võiks demokraatiat edendada? Saksamaa põhiseaduses on koguni kirjas, et erakondade siseelu peab olema demokraatlik ja rahastamine läbipaistev. On see tegelikult nõnda? Suurema osa arvamusavaldajate meelest mitte. Seaduse olemasolu ei tähenda ju iseenesest elu muutumist. Kui tahta praegust olukorda muuta, on kaks varianti. Esiteks, toetada vabamate ja väiksemate erakondade taasteket, s.t veidi ebapüsivamaid valitsusi ja killustunumat valimistulemust. Teine võimalus on otsustada: erakonnad on riiklikul ülalpidamisel avalik-õiguslikud moodustised, mille siseelu kujundab seadus, olemas on riiklik järelevalve ja vaidlusi lahendab kohus. Aga – ons selline moodustis veel erakond vaba ühiskonna põhiseaduse mõttes?