Eestimaa talupoeg oli nelikümmend  aastat vabadust maitsenud, aga ta oli vaesem ja viletsam kui pärispõlves. Vabadus oli talle õiguse andnud kinnisvara omandada, aga mitte ainuski peremees kogu Tallinnamaal polnud veel nii kaugele kosunud, et endale oleks jõudnud talu osta. Ja talupoja kosutamiseks oli see vabadus ometi antud. Mis ime siis, et praegune teoori uut päästvat seadust kirglikumal  õhinal ootas kui pärisori neljakümne aasta eest priiust. Ta ootas seda, nagu pika hävitava põua aegu taevaservale pilvekest oodatakse.       

See ootamine kestis juba kaua. See põhines aina paljal kumul. Ainult õhus heljuvate  kuulujuttude järgi teadis talupoeg, et midagi on teoksil, midagi on tulekul. Kindlasti ei teadnud ta kunagi, millal saksad seadusi tegid, see jäeti harilikult salajaks. Esiteks ei sündinud saksa seisusliku kõrkusega kokku talupojaga avalikest asjust juttu ajada ning teiseks võtsid või tegid saksad enestele sagedasti otse kohuseks hoida seaduslikke uuendusi, kui need talupojasse puutusid, kuni nende maksmahakkamiseni ainult eneste  teada. Balti rüütlitel polnud nimelt millegi ees nii suurt hirmu kui talupoegade rahutuste ees. (Eduard Vilde „Mahtra sõda”, 1902).