„Põhjakaare” lugu on küllalt tavaline: keskeale lähenev ja eluisu kaotanud mees saab ühtäkki teada, et kuskil kaugel on tal väike laps, kes koos oma emaga nüüd teda ootavad. Olles oma töökoha edukalt maha põletanud, seabki ta seepeale end teele. Road movie, ütlete? Norrakad ise on öelnud, et see on off-road movie. Filmi peategelase Jomari (mängib Anders Baasmo Christiansen) sõiduvahendiks tema pikal teekonnal on mootorsaan (ja hiljem ka suusad) ning teid kasutab ta vaid mõnel esimesel kilomeetril. Sisuliselt see, tõsi küll, asja ei muuda: tegu on ikka looga teelolemisest, ettetulevatest juhtumistest ja kohtumistest ning sellest, mida inimene oma teekonnal õpib.
Maastik kui tegelaskuju
Seda tüüpi filme on tehtud hulganisti ennegi ja küllap tehakse ka edaspidi. Miks mõjub siis „Põhjakaar” ikkagi nõnda nauditavalt? Kindlasti mitte pelgalt sellepärast, et rännak ei kulge seal mööda sillutatud teid. Kindlasti ka mitte sellepärast, et filmis leidub omajagu huumorit, nagu näiteks stseen, kus peategelane üritab purju jääda ja kinnitab viinas leotatud tampooni liivapaberiga karedaks lihvitud pealaele. (Muideks, ei toimi.) „Põhjakaare” naljad on küll vaimukad, ent mitte nii vaimukad, et sellest üksi piisaks silmapaistvaks linateoseks. Rune Denstad Langlo filmi mõju olulisim tegur on mu meelest hoopiski maastik, mille keskel lugu aset leiab. Seda enam, et töö maht, mida filmi meeskond on maastiku pärast teinud, paistab üüratu: on kaadreid keset lumetormi, kaadreid keset pimedat, kaadreid hommikupäikeses, õhtupäikeses, panoraamplaane ja aerovõtted. Esmapilgul võib lausa tunduda, et filmitegijad ongi kogu panuse ladunud üheleainsale kaardile: maastikule.
Maastiku esitamine tegelaskujuna pole filmikunstis mõistagi midagi uut. Meenutada võib kas või kõigi off-road movie’de „vaarema”, David Leani „Araabia Lawrence’it”. Ent „Põhjakaares” on maastiku olulisus filmi esteetilises kõnetamisvõimes eriliselt rõhutatud. Kõik need tohutud must-valged mäe- ja lumemassiivid! (Must-valged mitte seepärast, et film ei oleks värviline, vaid kuna selles maastikus pole muid värve peale otsatult valge lume ja seda justkui söevisanditena rõhutavate raagus puude.) Pole võimalik, et keegi jääks nende mõjust päriselt puutumata. Ja filmitegijad pole maastiku tähtsustust varjata püüdnudki – eks viita maastikule filmi pealkirigi – „Põhjakaar” ning raadioreklaamgi kutsus vaatajat pigem Põhja-Norra lummavaid vaateid nautima kui intrigeerivale loole kaasa elama. (Sest öelgem veel kord: intrigeerivat lugu ses filmis pole, küll aga intrigeeriv maastik.)
Film kui täppisteadus
Maastikule tehtud panus on „Põhjakaares” igati ennast õigustanud. Tunne põhjakaares elamise võludest ja valudest jõuab Rune Denstad Langlo filmist pärale küll ning lisaks toob maastiku pidev kohalolu vaatajani teatud eripärase seisundi, mille edastamine ehk ongi olnud režissööri üks peamisi eesmärke. Ent „Põhjakaare” mõjusust ei saa siiski taandada pelgalt maastikule. „Põhjakaar” on film, mis näib sundimatu, ent see sundimatus on tööga saavutatud. See on film, kus kõik on paigas, ning kinnitab sellisena ehedalt tõsiasja, et üheski mängufilmis ei ole tähtsusetuid detaile, mida saaks võtta niiöelda poole vinnaga, ilma et lõpptulemus selle all kannataks. „Põhjakaare” puhul on ilmne, et isegi kui tunnistada, et see pole täiuslik film, on ilmne, et vähemasti on siin üksikasjadele mõeldud, kõik läbi kaalutud.
Ka näitlejate valik paistab selles filmis põhjalikult läbi mõeldud. Ühtpidi võiks ju öelda, et „Põhjakaar” on peaosatäitja Anders Baasmo Christianseni soolofilm, kuna kõik teised näitlejad jäävad enamal või vähemal määral episoodilistesse rollidesse. Ent ka episoodilised osatäitjad on oma rolle ja nende tähendust filmi terviku suhtes piisavalt mõtestanud. Kesksemateks tõusevad teiste hulgas teismeline Lotte (Marte Aunemo), kes elab ühes oma tõreda vanaemaga keset põhja üksildast tühjust ja igatseb sõprade ja suhtluse järele, ning ka meeleheitlik ja inimkauge homovastane Ulrik (Mads Sjøgård Pettersen), kes on ilmselgelt pettunud, et tema vanemad on lahkunud elama Taimaale ja jätnud ta üksi suurt talu hooldama. Anders Baasmo Christianseni esitus filmi keskse tegelaskujuna on aga sobilikult apaatne ja samas mitte kibestunud – ja see on ehk üks olulisemaid momente „Põhjakaarele” positiivses laengus, sest vastasel juhul võiks film päädida võrratutest maastikuvaadetest hoolimata järjekordse looga masendusest, kuidas elada kõrgetel laiuskraadidel.
Märkimist väärib ka see, et kokkuvõttes ei jutlusta „Põhjakaar” midagi. Isegi puänti läbitud teekonnal muutumisest, mis on enamasti seesuguste teekonnafilmide peamine mõtteline üdi, Rune Denstad Langlo filmist tegelikult ei leia. Peategelane Jomar ei tee oma teekonnal läbi mingit suurt muutust; õigupoolest on temas kogu filmi jooksul üsna vähe ainest seesuguseks sümpaatseks kangelaseks, kellega vaatajal oleks tore ja õilistav samastuda. Jomaril on raske teiste inimestega suhelda, ka ei ole ta kuigi lahke. Tema lemmikjook on tema enda sõnade järgi viin, mida ta oma plastmasskanistrist ka alalõpmata lonksab ja küsib igalt ettetulijalt esimese asjana. Jomaril puudub elus selge siht ja kutsumus ning kõigele lisaks kahandab ülekaal tema füüsilist meeldivust. Ent kõigest sellest hoolimata suudab Anders Baasmo Christiansen panna vaataja oma tegelaskujule kaasa elama ja kaasa tundma ning seda lihtsal põhjusel, et kõigist raskustest hoolimata jätkab ta alati oma teekonda.
Kui rääkida „Põhjakaare” sõnumist, tulekski selles näha mõtet, et iga alustatud teekond tuleb lõpuni käia. Seda soovitab Jomar ka noorele Ulrikile, ainsale, kellega ta loo jooksul kuigivõrd sõbruneb. Film kulmineerub vana surma ootava saami ja kolmekümnese Jomari kahekõnega. Vanamees ütleb: „Ma olen sinust rohkem kui kolm korda vanem. Kolmekümnesena oled sa veel noor. Jõuad veel palju vigu ära parandada.” Ja Jomar vastab: „Ja uusi teha.” „Jah, uusi teha ja needki ära parandada,” kinnitab vanamees seepeale.
On kahtlemata tõsi, et režissöör Langlo tarvitab oma filmis hulgaliselt klišeesid. Ka see, et film lõpeb täpselt Jomari päralejõudmisega ja sealt kaadritki edasi ei liigu, on samuti mu meelest juba klišeeks muutunud võte jätta kõik otsad lahti. Ent samas rõhutab selline lahendus taas, et loo peamine huvi oli üks konkreetne teekond ja üks konkreetne päralejõudmine. Kõik, mis järgneb, on juba teine teekond, ja siis ehk maastikel enam ei rännatagi. Kindlasti saab aga too teekond olema ühtviisi hale, naljakas ja täis ootamatusi.