20 aastat infotehnoloogilist vohamist on tekitanud (osas aspektides) inimaju võimeid ületava üleilmse võrgu. See areneb veelgi, munedes meile maailma uutest külgedest näitavaid kuldmune.
Kalev Leetaru USAst on kasutusse võtnud viimase veerandsaja aasta jooksul kogunenud meediauniversumi taustapildi, milleks on uudiskanalite sõnumimustrid, ning tuletanud neist võimaluse hinnata jooksvate sõnumite „toone”, nagu ta ise neid kustub. Nii hakkavad meediasõnumite sisu, iseloom ja geograafiline jaotus välja tooma seni varjatut. Ajas, ruumis ja sisus analüüsitud meedia avab inimeste ja kultuuri kohta täesti uusi seoseid. Seda valdkonda kutsutaksegi kulturoomikaks, nii nagu pärilikkusteabe puhul kõneldakse genoomikast ning valkude toimimise iseloomu ja sisu avamisel proteoomikast.
Ruumi aega ja sõnumite sisu analüüsi nimetab Leetaru Kulturoomika 2.0-ks, pidades selle valdkonna esimeseks versiooniks sõnumite sisu ajas muutumise uurimist. Tähenduse suhtelist muutlikkust ajas ning nende muutuste jaotust geograafilises ruumis Leetaru uuribki. Meetodi kasutusvõimalusi demonsteerib Kalev Leetaru oma artiklis („Culturomics 2.0: Forecasting Large Scale Human Behavior Using Global News Media Tone in Time and Space” First Monday, Volume 16, Number 9 – 5, September 2011), näidates, et avalikud allikad võimaldasid Osama bin Ladeni paigutada sõnumite epitsentrisse, mis asus 200 kilomeetri kaugusel tema tegelikust tabamiskohast Abottabadis. Sõnumite sisu (tooni) muutuste ning nende geograafilise jaotuse analüüs on kui kommunikatsiooni vereproov, milles põletikud ja kriisid paistavad ammu enne, kui hakatakse püstitama barrikaade ja pommitajad kohale jõuavad. Konfliktide ennetamine on sel moel mõistetud suhtluse ehk üks huvipakkuvamaid rakendamise viise. Interneti levik ning avaliku digitaalse suhtluse rohkus muudab ka sellise suhtlus- ja kultuurispektri mõõtmise täpsemaks. Leetaru kasutas oma töö jaoks indekseeritud uudiste ja ringhäälingu (FIBIS, SWB), lisaks veel New York Timesi andmebaase, kritiseerides, et näites Facebooki indekseerimine on tõkestatud, ja seda isegi teadusuuringute jaoks. Kulturoomika põhimõtteist lähtuv analüüs võib avada meile ka uusi alasid. Olgu tegu ajalooga või muude teadusvaldkondadega, kus olemasolevgi teave võib anda selgeid viiteid uute avastuste või piisavalt katmata uurimisvaldkondade kohta.
Kindlasti leiduks kulturoomiliste analüüsimeetodite kasutajaid ka rahandus- ja börsimaailmas. Ehk saabki just ärilise edu otsimisest ajend, millega arvutistatakse ühiskonnad ning turukäitumist ennustada püüdvad masinad hakkavad pakkuma võimalusi ka tunnetuslikult olulisematele valdkondadele. Rahuloluks ja lootuseks on põhjust palju, sest üüratute andmemahtude töötlemine on saanud paljudes teadusharudes uute objektide ja seoste loomise võimaluseks. Nüüd on sellele lisandunud, minu meelest ütlemata elegantsel ja selgel moel, ka osa ühiskonna- ja kommunikatsiooniuurimustest. Eestis on superarvuteid ja arvutite supervõrke kasutatud keemia, elementaarosakeste füüsika ja geneetika probleemide käsitlemisel. Eesmärgina on igatahes faktipõhise ühiskonnakäsitluse uus tase ette näidatud ja rakendamise ootel.