Kas teatriajaloo tarvis saab fikseerida aja, koha ja – mis kõige tähtsam – põhjuse, millal, kus ja miks otsustasid kandideerida Vanemuise draamajuhi ametisse?       

Arvan, et teatriajaloos on see üsna tühine fakt. Ühest inimesest ja tema otsusest ei sõltu teatriajaloos midagi. Võime ju mõelda kui tahes geniaalselt, aga kui selle mõtte taha ei kogune inimesi, siis on see lihtsalt üks mõte, mis kõiksuses hõljub ega muuda maailmas midagi  paremaks ega halvemaks.       

Milline on olnud sinu senine suhe Tartu linna ja Vanemuise teatriga?         

Olen Emajõe Suveteatri kaudu saanud osa tartlaste mõtlemisest, aga see on vaid murdosa. Tartu on suur linn. Suurem, kui ma arvasin, ja suurem, kui mulle meeldiks. Aga eks see ongi mu tulevane töö: Tartu ja Vanemuise draamaosa just vastastikku parajaks kohendada.         

Kui võtsid nõuks end draamajuhi ametis rakendada, tegid ilmselt mõttes rehnuti, millised on selle teatri draamaharu tugevad ja nõrgad küljed. Millised need on sinu pilgu läbi?         

Üks tugevamaid külgi on kindlasti praeguse trupi koosseis: siin on igas eas ja vanuses näitlejaid, kellest saab komponeerida häid lavastustruppe, mis haakuvad minu arusaamaga heast repertuaarist. Muidugi on see tõde vaid minu pilgu läbi. Keegi teine vaataks kindlasti teise pilguga, aga mind trupi selline ülesehitus võlub ja inspireerib. Nõrkadest külgedest ma kindlasti avalikult  ei räägi. Esiteks pole ma neis nii kindel, teiseks on see valdkond, mille me trupiga ise peame kaardistama. Ja lahendused välja töötama. Kui mul on selles vallas abi vaja, küsin seda kolleegidelt teistest teatritest. Mul on suu peas ja ma ei häbene seda kasutada.       

Värskelt ametisse astunud teatrijuhtide käest on ikka kombeks küsida, mida ta tahab oma eelkäija(te)ga võrreldes teistmoodi teha? Mida siis?       

On vist küll selline komme, ja mitte ainult teatris. Aga kui mu esimene mõte hommikul silmi avades oleks see, et mida ma nüüd Sven  Karjaga võrreldes teisiti teeksin, siis oleksin ikka päris suures plindris ja võiksin juba kotti pakkima hakata. Laiemalt – kõik inimesed on erisugused –, Sven on töötanud välja päris mitmeid toimivaid süsteeme. Praegu tegelen sellega, et neid lõpuni mõista ja hakata toimivaid osi oma süsteemidesse kaasa tõmbama.       

Kuivõrd vastab tõele kriitiline arvamus, et riigiteatri küllaltki mugavates olmetingimustes  ja stabiilse palga peal läheb näitleja laisaks ega viitsi alati täiega pingutada?       

Kindlasti on siin oma iva sees. Aga olen proovinud ka teatri seda külge, kus pole mugavaid olmetingimusi ja kõik tuleb hambad ristis kätte saada. Ka seal on suur puudus: raiskad enda ja  trupi, lõppkokkuvõttes ka vaataja aega sellele, et teha midagi, mida keegi teine tunduvalt kiiremini ja paremini teeks. Oleks naiivne arvata, et kuskil on mingi valmis pakitud tõde või ideaalne vorm ning meie asi oleks see lihtsalt paberi seest kätte saada nagu kompvek või üllatusmuna. Teater ongi oma olemuselt kompromiss. Kui riigiteatrit poleks, siis poleks ka projektidel kuskile toetuda. Mõlemad vormid on  vajalikud, et vastastikku elus püsida ja edasi liikuda. Arvan, et oleks aeg hakata sellest juba aru saama ja raisata vähem energiat tõestamaks midagi, mis niikuinii juba selge.     

Tartu teatrijuht Ivar Põllu on öelnud, et ainult loll teeb teatrit auhinna pärast. Aga siiski, Eesti teatriauhindade jaotamisel saatis suurem tunnustus Vanemuise draamatruppi viimati 2006. aastal „Taarkaga”.  (2009. aastal parima lavastuse auhinna saanud „Ruja” oli olemuselt pigem siiski muusikalavastus.) Mis aitaks Vanemuise draamalavastustel ja sealsetel osatäitjatel taas laureaatide või vähemalt nominentide hulka tõusta?     

Olen Ivariga sada protsenti nõus, kuigi see võib mulle mingitel hetkedel muret teha, et inimesed  nomineerimistest kõrvalejäämise pärast muretsevad ja see avaldab ka teatri mainele negatiivset mõju. Siiski – kui teater ühel hetkel võistluseks muutub, kaon mina sealt esimesena. Arvan, teeme oma tööd nii hästi, kui suudame, küll siis teised, kes oma tööd samuti hästi teevad, seda ka märkavad. Ja kui ei märka, mina küll kellegi sõrmi sahtli vahele lükkama ei lähe. Auhinnad on ikkagi teatri pärast, mitte teater auhindade. Kõlab küll hapu viinamarja  jutuna, aga isiklikult pole ma küll kunagi osanud auhindadest väga suurt rõõmu tunda. See on ikka rohkem vastutus, mitte rõõm.

Vanemuine on kolmeharuline nagu täht Mercedes-Benzi kapotil. Kas draamatrupi koostööst teatri muusika- ja balletiharuga võib sündida midagi sellist, milleks teistel Eesti teatritel võimalusi pole?       

Tegelikult ju sünnib kogu aeg. Praegu käivad proovid „Väikese onu saagaga”. Finn Poulsen  on seal väga hästi loonud sünteesi. Aga see sai sündida eelkõige ikkagi lavastajamõttest. Nii lihtne see ongi. Teater ja tema võimalused iseenesest ei sünnita midagi, kui sinna juurde ei satu mõtet. Mõistagi ei vali draamajuht ainuisikuliselt teatri repertuaari, kuid millist laadi ja kelle teatritekste tahaksid edaspidi rohkem Vanemuise mängukavva tuua? Kindlasti veidi rohkem võiks lavale ilmuda  eesti oma tekste. Tugevat nüüdisaegset dramaturgiat, autoriprojekte ja otsingulisi vorme. Aga – klassikaline draama ei kao kuhugi. Kuskil peab see näitleja baas ja kodu olema. Klassikalise draama mängimine on tugevale näitlejale väga hea võimalus enesetreeninguks, ilma et ta peaks dressid selga ajama ja mõne suurguru järjekordse õpilase workshop’is end võhmale „avanema”. Pealegi, teater oli, on ja jääb tuginema inimesele,  suhetele ja konfliktile – meeldigu see teatrile või mitte. Klassikalise draama kadu tähendaks juba millegi laiapõhjalisema hukku.     

  Vanemuisel on kolme saali peale kokku umbes 1300–1400 istekohta, mis tahavad  õhtust õhtusse publikuga täitmist. Peamiselt on see küll teatri turundusinimeste mure, aga kuivõrd peab draamajuht repertuaari valides sellega arvestama?     

See ei ole kindlasti eesmärk omaette, et saaks ainult saalid täis. Kellelegi ei tule aga kasuks ka see, kui me kunsti pühaduse nimel  muu maailma ees silmad ja kõrvad kinni paneks. Meil on juba draamakogus, kes tegeleb repertuaari ja muude loominguliste küsimustega, oma inimene turundusalalt, kes mõtleb kaasa ning meile oma vaatepunktist plusse ja miinuseid peegeldab. Esimesest kohtumisest võin öelda, et see tundub toimivat. Järeldusi saame teha alles aasta pärast.     

Algaval hooajal tood Vanemuises lavale kaks lavastust: Ronald Harwoodi psühholoogilise thriller’i „Kontsert diktaatorile” ja Harper Lee’ kuulsal romaanil „Tappa laulurästast” põhineva lavaloo. Mis nende tekstide lavastamise poole kallutas?     

Ronald Harwoodi näidend on puhas klassikaline draama. Olen ammu teadnud, et varem või hiljem pean endale ülesande seadma, kus ma ei saa lõbutseda tõlgenduse uudsuses, vaid pean endalt küsima jälle neidsamu  tüütuid, aga lavastajale olulisi küsimusi: mis on ülesanne, mis on sündmus jne. Harwood oli selleks hea kokkusaamine: siin on minu teema „võim versus vaim” ja kõik need rasked psühholoogilise draama ülesanded, millega me trupiga proovisaalis madistama hakkame. Mulle endale on see enesearendus ja sisemine vajadus otsida võimalust ka allegoorias peegeldada tänapäevast Eestit ja  meie probleeme. „Tappa laulurästast” on jälle üks suur igatsus vana ilusa maailma järele, see rahuldab minu sentimentaalset vajadust. Ma tõesti pean saama mingitel hetkedel ühe portsu helgust, muidu jään lihtsalt haigeks. Ja loomulikult, „Laulurästas” on jällegi tõlgendus. 

Kas järgmistel hooaegadel jõuab Vanemuises lavale ka näitek
irjanik Urmas Lennuki mõni näidend? Teatritöö kõrvalt jääb ikka aega kirjutamiseks? 

Ma ei tea. Kui keegi väga peale käib ja peaks  tekkima selleks mingi aeg, miks mitte. Aga ise ma selleks nüüd küll vaeva ei näe. Kirjutamine ei ole nii kerge töö, kui kiputakse arvama. Pealegi on see valdkond viimasel paaril aastal nii alarahastatud, et hakkas juba piinlik seda tööks nimetada. Selles suhtes on kohe hea tunda end jälle inimeste hulka arvatuna, mitte olla mingi „mõttetu näitekirjanik”, kes ei peagi alati oma töö eest raha saama. 

Küsinud Tambet Kaugema