Alustan haridusest. Olulisim välja toodud probleem on lihtne: 12–14% lastest ei jõua Eestis põhiharidusest kaugemale. Aruanne näeb selles „inimvara lubamatut raiskamist” (lk 102). Mina näen siin sotsiaalset probleemi. Tähtis on, et see on põhiliselt poiste probleem – taimelava joodikutele kohaliku poe taga. Aga sama tähtis on, et poiste ja tüdrukute ebavõrdsus kasvab iga haridusastmega, kuni kõrgharitute hulgas on naisi 2,5 korda rohkem kui mehi. Selles pole midagi uut. Juba nõukogude ajal räägiti palju maakooli õpetajatest, kes ei leia endale sobivat meest. See lõhe on üha suurenenud.
Seejuures ei saa naised oma kõrgemale haridusele vaatamata ühiskonnas kõige kõrgemaid kohti ja piisavalt avalikku võimu. Mis on tulemus? Kõrgel valitsevad mehed, kes pole ennast veel surnuks töötanud. All joovad mehed, kes pole ennast veel surnuks joonud. Ja keskel on naiste valitsetav paks kiht. Selline ühiskond ei ole kuidagi jätkusuutlik, tee mida tahad. Ja kui feministid on teinud palju naiste olukorra parandamiseks neis sektorites, kus naised on olnud tõrjutud, siis sektorites, kus mehed on tõrjutud, on nende tõrjutus üha süvenenud. Meeste lumpenistumine ei paista aga olevat avalikkuses üldse probleemiks. Kes peaks meeste eest võitlema? Ja kuidas seda võitlust pidada nii, et feminismi saavutused ei satuks ohtu? Kujutame ette, et haridussüsteemi muudetaksegi nii, et meeste osakaal kõrghariduses hakkab kasvama. Siis on üsna ootuspärane, et kasvab ka meeste osakaal kõrgeimas tipus. See aga on selges vastuolus naiste ootustega saada kõrgemas otsas endale suurem roll. Kuidas kahte vastuolulist eesmärki korraga saavutada?
Kohaliku kõrghariduse allakäik
Teine probleem on kõrghariduses endas. Statistika näitab, et põhikoolide hulka on Eestis tohutult vähendatud (nt 200 algkooli asemel on 75). Kõrghariduse pakkujate hulk aga on kasvanud, nagu oleks seal toimunud plahvatus (6 ülikooli asemel 30). Pakkumine ja nõudmine käivad ikka käsikäes, antud juhul on nõudmise taga ühiskonnas kujundatud hoiakud, et ainult (teatud tüüpi) kõrgharidus annab raha ja positsiooni ja need on elus kõige olulisemad asjad. Nii lähebki kutseharidusse vaid 26–30% lastest, lisaks langeb neist veel 18–22% välja.
Aga anda kõrgharidus järjest suuremale hulgale inimestele tähendab igal juhul taseme langust. Põhiosa lisandunud üliõpilastest pole mitte vaesed ja andekad, vaid ikka nende seast, kellel pole seniste võimaluste juures jätkunud annet ja tahet. Mujal maailmas on sellele vastatud eri tasemel ülikoolidega. Need, kes ei tule toime Harvardis, lähevad Taga-Kolgamendi Kassikooli. Eestis sellist olukorda ei ole ega tule. Kuidas jätta mõned rahateenimisalad kõrvale, on Eestis ühe eriala tarvis ikka ainult paar ülikooli ja see ei muutu. Kokkuvõttes on tulemuseks kohaliku kõrghariduse allakäik.
Selle kõrval seisab kõrgkoolide sisemine muutmine. Olulisim murre on olnud sajandivahetusel juurutatud nn 3+2 süsteem, mis mäletajate jaoks on sisuliselt uute nimedega nõukogude aja mudel. Ainult tollal tähendas 3 aastat lõpetamata kõrgemat haridust. Sama devalveerumine jätkub ka mujal. 20 aastat tagasi tähendas doktoritöö näiteks filoloogias 250-leheküljelist monograafiat. Nüüd saab sama kraadi kaitstud kolme artikliga, mille ette kirjutatakse artiklijagu referaati. Kus on põhjus? Eesmärgiks on karjakaupa kassikooli doktorite tootmine, mitte teaduse tase.
Selle kõrval on pidevalt ehitatud bürokraatlikke süsteeme, mille eesmärgiks on nime poolest tagada kvaliteet, tegelikult aga väikese hulga ametnike võim teadustöö ja teadlaste/ õppejõudude/õpetajate üle. Nagu aruanne tunnistab, on akrediteerimine jms kvaliteedi parandamise võtted ja nende tagajärjed olnud vastuolulised (lk 97). See on väga viisakalt öeldud.
Kolmas teema on lugemine.
Aruanne näitab, et Eesti kuulub nende maade hulka, kus noored on eesotsas netis lugemise poolest ja tagaotsas ilukirjanduse lugemise poolest. Mida see tähendab, vajaks palju pikemat analüüsi kui need mõni rida, mis aruandes sellele on pühendatud. Mu arust on just siin peidus kogu hariduse ja ühiskonna tuleviku olulisemaid võtmekohti, kuna lugemine saab ka edaspidi olema keskne hariduse saamise tegevus. Mida toob kaasa klassikalise ilukirjanduse lugemise vähenemine, mis aruandes on välja toodud? Mu arust tähendab see, et kadumas on oluline side, mis Eesti ühiskonda koos on hoidnud. Kool kaotab ühe oma ülitähtsa rolli: aidata luua inimesel endale ajalugu ja juured. Mida hakata peale üliolulise faktiga, et poisid loevad üldiselt vähem kui tüdrukud, aga netis enam kui tüdrukud. Siit tulenevad mu arust võimalused kogu edasise haridusstrateegia kujundamiseks nii, et tasakaalustada poiste ja tüdrukute arengut. Kuidas kasutada e-lugereid ja tahvelarvuteid õpetamises ja õppimises? Ma ei taha siit edasi minna, olen sellest juba oma „Õpikurevolutsiooni manifestis” Postimehes kirjutanud.
Neljas oluline oli jutt õpetajatest. Esiteks, ammu teada tõsiasi, et õpetajaskond on peaaegu ainult naised (85%) ja üle viiekümneste õpetajate osakaal muudkui kasvab. Raha haridusele antakse meil vähem kui Põhjamaadel ja nagu kuuleme, rohkem ka ei hakata andma. Palgad on väikesed, kõik on nõus, et neid tuleks tõsta, aga raha ei kavatse riik selleks eraldada sentigi. Nojah, Eesti riik on ennegi paistnud silma enesehävitusliku käitumisega. Aga lisaks paistab aruandest välja, et Eesti haridusarengu tulemuseks on terav haridusklassiühiskond. Tippkoolid, mille nimel vahetatakse elukohta ja petetakse ühiskonda. Õpetajate väika palk ja poliitiliste juhtmete kõrge palk. Ülikoolides professorite ja lektorite üha suurenev palgavahe. Tasuta õppijad ja tasulistel kohtadel õppijad. Tulemuseks on ühiskond, mille ühel poolel on põhiliseks elushoidjaks missioon ja teisel poolel raha. Nii elavad õpetajad endiselt edasi selles maailmas, mis Eesti ühiskonnas lõppes 1990. aastate keskel. (Seda näitavad kõik aruande osad). Enne seda valitsesid ideaalid, fanatism, entusiasm, missioon, pärast seda papp ja karjäär. Ainult missioonist elamise tagajärjeks on läbipõlemine ja füüsiline surm. Ainult raha pärast elamise tulemuseks on füüsiline eluspüsimine vaimse laibana. Mina olen näinud kolmandat ideoloogiat Soomes: õpetamine ja teaduse tegemine on töö, mida tehakse rahulikult ja rõõmuga. See ei vastandu missioonile. See annab palju paremaid tulemusi. Mulle tundub, et alles nüüd on see mõtteviis jõudmas ka Eesti ühiskonda, aga see nõuab riigilt raha.
Kogu (keele)poliitika on olnud pragmaatiline
Nüüd natuke keelest. See peatükk on teinud oma eesmärgiks leida probleemsed kohad senises keelepoliitikas, konkreetsemalt, kuidas inimese erinevate keelelise kompetentsi tahkude arendamise ning seaduste jms muutmise kaudu toetada inimeste hakkamasaamist ühiskonnas.
Autorid ütlevad, et nad ei tegele igapäevase keelekasutusega, vaid keelekorraldusega laiemas ühiskondlikus plaanis. Mu arust on just igapäevases keelekasutuses kinni suurem osa probleeme. Seni, kuni muukeelseid inimesi ei õpetata eesti kõnekeeles suhtlema, ei muutu midagi.
Kui hariduselt olid Baltimaad läänega lähedased juba 20 aastat tagasi, siis keeleprobleemid on siin vägagi eripärased. Lisaks erineb keele osas Baltimaade olukord üksteisest. Lätis ja Eestis on muukeelsete protsent väga kõrge ja nad oskavad ja kasutavad riigikeelt ca 15% vähem kui võrreldud Läänemaadel (lk 119). Kunagine suurriik ja praegu kahe pisivähemusega (vene ja poola) Leedu on siin üsna erinev, lähenedes oma probleemidelt mitmeti Lääneriikidele.
On selge, et keelepoliitika ja keeleküsimus on Baltimaadel rahvusküsimus. Rahvusküsimus on aga eestlastele ja lätlastele keskne küsimus juba poolteist sajandit. Tohutu muukeelsete mass maadel, mille pisikese põhirahvuse iden
titeedi keskne alus on keel ja keskne hirm keeleline sulamine mõnda suurde rahvusesse. Lisaks muukeelsete otsene seotus okupeeriva/ annekteeriva võimuga, nende varasem keeleliselt ja ühiskondlikult kõrgem staatus nõukogude ühiskonnas, Venemaa tugev propaganda jne.
Sama selge on, et Eesti keelepoliitika keskne probleem on muukeelsete teise keele omandamine. Suured rahvused pole kunagi olnud head teiste keelte valdajad. See kehtib ka venelaste kohta. Esimene tähtis küsimus on keeleoskus ja lõimumine. Mida parem on riigikeele oskus, seda altim on inimene lõimuma, leiavad uurijad (lk 122). Samas on keele ja lõimumise praktilised kavad tulnud alles sel sajandil, eelmist aastakümmet iseloomustas pigem nõudmiste ja normide kontrollimine. Keele omandamine jäeti inimese isiklikuks asjaks ja kui ta seda ei teinud, siis põhjendati seda tema tahtmatusega, mis tuli ületada sundimisega.
Eesti keelepoliitikat iseloomustavad kõva kontroll ning palju erinevaid keelt kontrollivaid ja juhtivaid institutsioone ja seadusi. Samas pole piitsa pooldajad suutnud tõestada, et kontroll ja karistused kiirendavad keelelist lõimumist, ütlevad aruandjad. Ma lisan juurde: vähene tolerants allkeelte, keelevariantide suhtes ei mõju halvasti mitte ainult lõimumisele, vaid kogu eesti keelele. See ei suurenda kuidagi eestlaste endi normkeele valdamise taset. Vastupidi, iga ülikooli õppejõud teab, et see on üha enam alla käinud.
Teine oluline küsimus on, mille nimel konkreetsemalt keelt õppida? Teise keele valdamine tõstab elukvaliteeti ja sotsiaalmajanduslikku staatust, arvavad Eesti venelased. Lätis ja Leedus sellist seost ei ole. See on huvitav erinevus. Kas see on Eesti eduühiskonna ideoloogia mõju kohalikele venelastele? Samas on see suur ja oluline tulemus, sest inimesed õpivad keelt. Paneme siia kõrvale teise tulemuse. Võõrkeelte oskus on meil hea ja väärtustatud ning inimesed motiveeritud neid õppima. Uurimused kinnitavad ka seda, et vene keele vastu on eestlastel endiselt tõrge, kuid selle õppimine ja soov seda osata on laienenud, sest 58% eestlastest leiab, et vene keele oskus tuleb karjäärile kasuks. Selle kõrval seisab ootuspäraselt, et 71% ütleb sama inglise keele kohta. Kõik muud keeled saavad aga alla 15% toetajaid. See, mis paistab silma läbi siit ja kogu aruande keeleosast, on instrumentaalsete ehk lihtsalt öeldes pragmaatiliste motiivide väga suur kaal nii muukeelsete kui eestlaste seas, nii teise keele kui võõrkeele õppimisel. Võõrkeelt või teist keelt tuleb osata, sest selle abil saab parema töö, teha karjääri etc. Keeleoskus kui sild teise kultuuri on selgelt väikese väärtusega (56% leiab, et parema keeleoskuse tulemuseks on parem töökoht kodumaal, 27% jaoks on oluline teiste kultuuride mõistmine). Ja see näitab midagi väga hirmutavat. Selle taga on kindlasti asjaolu, et kogu keelepoliitika on olnud pragmaatiline, suunatud normidele ja pragmaatilistele huvidele. Ja selle taga on omakorda täpselt sama suund kogu Eesti poliitikas. Inimeste keelehoiakud peegeldavad lihtsalt kogu ühiskonna hoiakuid.
Teine huvitav teema on õige ja vale keel. Ammu on teada, et venelased kardavad eesti keelt valesti hääldada, sest eestlased mõistavad valesti hääldamise hukka. Kartus valesti hääldada on otseselt seotud arusaamaga, et on olemas õige hääldus ja seda tuleb järgida, kusjuures eesti keeles pole olemaski õigehäälduse normeeringuid. On vaid aastakümnetega kujundatud eestlase hoiak, et on olemas õige keel ja vale keel. Täpsemalt teravalt normikeelekeskne paradigma eesti keeles, mida ma kunagi olen nimetanud totalitaarseks keelearusaamaks. See paradigma ei pärine nõukogude ajast, nagu uurijad väidavad. See pärineb juba vabariigi algusajast ja oli suunatud murdeid kõnelevate eestlaste vastu.
See arusaam on aga suur takistus keelelise lõimumise teel. Ja siit tuleb üsna huvitav küsimus. Noorem põlvkond kasutab palju inglise keelt. Ja see on peaaegu alati vigane keel. Palju on ilgutud Soome asunud eestlaste üle, kes pursivad jubeduseni vigast soome keelt ja õpetavad seda ka oma lastele. Huvitav, et siin ei löö eestlasel lambike põlema. Ja sama huvitav on, kas noorem põlv muudab ka vene aktsenti suhtumist või elab edasi skisofreeniline eestlane, kes kasutab endastmõistetavalt vigast inglise või soome keelt ning nõuab teistelt puhast eesti keelt. Lootuses, et selle tulemuseks on ka puhas eesti meel.