Animatsiooni võlu peitub teatavas impulsiivsuses, distants reaalsusega ei sunni animatsiooni olema üksühele dokumenteeriv, poliitiline või ühiskondlik, vaid lubab olla tundeline ja aistinguline, pakkuda täiesti omalaadset võimalust ruumi ja aja mõõtme määratlemiseks. Oma ruumi loomine pakub tohutut mängulusti – see on mõnu, mille jälile paistab olevat  jõudnud ka Yamamura. Ainest on Yamamura oma animatsioonide jaoks leidnud tihtilugu kirjandusest, jaapani traditsioonilistest lugudest euroopa kirjandusklassikani. Rahvusvahelistelt festivalidelt hulganisti auhindu noppinud „Mägipea” („Atama Yama”) põhineb rakugo’l, jaapani traditsioonilise näitemängu vormil, mille tuumaks on alati koomiline jutustus. Yamamura filmis on põimitud tegelase tekst jutustaja omaga, mida saadab  shamisen ehk väga tüüpiline jaapani mõistulood (ryōkyoku) saatepill, mis rõhutab filmis oma spetsiifilise kõla tõttu traditsioonilist vaimu. Mees leiab, et pärast magusa kirsimarja söömist kivi minemaviskamine on raiskamine ja otsustab kirsid koos kividega nahka pista.   

Ühel heal päeval avastab ta, et tema peas kasvab kirsipuu, mis hakkab talle pikapeale ebameeldivusi valmistama. Väärtushinnanguid ja nende suhtelisust käsitlev film on nagu lõpmatu fraktal, mis ühtpidi kahaneb ja kasvab, seob tervikuks mõõtmed ja mõõtmatuse, aga ka peegeldab inimest osana suuremast süsteemist, mis on suurem kui inimese eneseteadvus. Kōji Yamamura oskab põimida kokku konflikti  täiesti süüdimatust krokodillist ja sellest, mis saab siis, kui looduse poolt igale olendile antud instinktid on ohjamatud. Vahel on raske tunnetada neid piire, mille ületamise ohtlikkust me isegi ei mõista. Filmi „Vana krokodill” ülesehitus on loogiline, see meenutab muistendit. Algupärane idee on pärit 1920. aastatest Léopold Chauveau’ sulest, see pooleldi pärimuslugu on aga suunatud ka tänapäeva karnivooridele. 

Filmi „Kafka maa-arst” illustreerivad perspektiivimuutused, venivad-kleepuvad siluetid ja viirastuslikult justkui kummist venivad karakterid. Muusikaline osa on tihtipeale samamoodi kummastavalt välja venitatud kõlapildiga nagu visuaalia. Selle autor on Hitomi Shimizu kollektiivist Syzygys, ta on Yamamura filmi jaoks varemgi seadeid teinud. Ka lastekooride laul kõlab veerandtoonide virvarris unenäoliselt kleepuvana.       

„Lapse metafüüsika” struktuur on äärmiselt lihtne ja vaba üleliigsest, samas sisult lustakalt mitmekihiline. See vaatab mööda füüsikalistest seaduspärasustest ja ruumi möödapääsmatust kitsikusest. Nõnda saab imehästi kasutada võimalusi, mida pakub animafilm. Küll leiab sellest meelivärskendavat toorust ja salapärast sügavust, mis kõditab päris-ilma kammitsaist sõltumatu fantaasiameeli ja sageli uinunud alateadvust. Kōji Yamamura annab lugudele jaapanliku müstilisuse, ajatud teemad saavad juurde Aasia  iidse tarkuse meki, jättes siiski mulje, nagu oleks tegu värskelt näkanud kalaga. Yamamura looming ei ole üle vindi kodeeritud ega püüa olla midagi rohkemat, kui ta on oma loomult – krobelises joones on piisavalt soojust, et mitte triivida liiga kaugele maisest, leidmata lõpututest metamorfoosidest tagasiteed. Kōji Yamamura visiiti Tallinnasse võib tähistada ka kui sissejuhatust tänavusele Jaapani sõltumatu animatsiooni programmifookusele  kohalikul animafilmifestivalil „Animeeritud unelmad” („Animated Dreams”), kus on kavas lühifilmiseansid jaapani animatsiooni paremikust.