Huvitav on tõdeda, et EIA retseptsioon poliitikute ja kommentaatorite seas toimib omamoodi sotsiaalse indikaatorina: kohati ootamatud ja valulikud reaktsioonid EIA s tõstatatud probleemidele toovad esile reageerijates juurdunud enesestmõistetavused ja ideoloogilised  eeldused. Ehkki EIA diskursus on põhiosas deskriptiivne ning säilitab ka hinnangutes enamasti leebelt kriitilise tonaalsuse, on ainuüksi teatud valukohtadele osundamine sundinud status quo pooldajaid käituma põhimõttel „parim kaitse on rünnak”.     

Oluline on seegi, et lisaks ühiskonna  peegeldamisele pakub EIA tegemine võimaluse sügavamaks eneserefleksiooniks ka sotsiaalteadlastele endile. Kui rahvusvaheliste teadusprojektide agenda, eesmärk ja väljundid on üldjuhul defineeritud väljastpoolt, siis EIA kirjutamine ajendab sotsiaalteadlasi nii teemade, tõlgendusrakursside kui keelekasutusviiside valikul rohkem mõtisklema Eesti ühiskonna eripära ja vajaduste üle ning  nendega arvestama.   

 Läti viimaste aastakümnete arengu kohta täpsemalt lk 4-5.