I         

Tavapärane lastefilmi (äri)skeem asetab kohusetundlikult head ja pahad vastastikku teineteist tümitama, loovat fantaasiat asendavad enamasti imevidinad ja müstikale apelleerimine. Jooksvalt käib niimoodi ka väikese inimese nüristamine, mingi filosoofia taastootmine, ning vaikselt koguneb elutarkust  edaspidiseks, et õige supermees on see, kes oskab teised lömmi lüüa, ja et elu on võimuvõitlus. Luua maailm, mis on põnev, aga kus puudub vägivald, on kindlasti palju raskem ülesanne. „Lotte” tegijad on saanud sellega hakkama. Üldise konjunktuuri suhtes ujutakse vastuvoolu, ent ponnistuse maiku ei aimu siin vähimatki. Sellest, et vägivallatuski võib olla köitev, annab eelkõige tunnistust „Lotte” filmide menu. Eelmist filmi „Leiutajateküla Lottet”  on müüdud viiekümne viide riiki, see on dubleeritud mitmetesse keeltesse ning kui mitmed lastefilmid jõuavad turu vahendusel otse televisiooni, siis „Lotte” oli populaarne ka just kinofilmina.     

  „Lotte ja kuukivi saladuse” rahvusvahelisest  levikust saab konkreetsemalt rääkida umbes poole aasta pärast, praegu võiks aga kõrvutada eelarvenäite. „Lotte ja kuukivi saladus” valmis kokku ligi kolme miljoni euroga, Disney stuudios kulub täispika joonisfilmi peale umbes sada miljonit dollarit, millest pool kulub reklaamiks. Ameerika mõistes pea olematu eelarvega valminud „Lotte ja kuukivi saladus” annab aga sealsete animatsioonide enamikule silmad ette ka visuaalses rikkuses ja viimistletuses.  Seda filmi tehti neli aastat, töö oli kompromissitu. Omaette vaatamist väärt on kas või see, kuidas 2D on siin kombineeritud ka 3D-graafikaga. Tavapärases masstoodangus püütakse 3Dga vaatajat kohusetundlikult ikka (ärkvele) ehmatada, ruumiline perspektiiv on tihti pööratud ründavaks, on kuldreegel, et „miski nagu lendab näkku”, reaalsuse illusioon peab väikese afektiga kinnistuma. „Lotte ja kuukivi saladuse” visuaalne lähtekoht on mõtteliselt täiesti vastupidine.  Ruum mitte ei ründa, vaid avaneb. 3D-graafikaga kombineeritult püütakse siin hoolikalt ja peenelt kinni ruumi laotumine, realistlik mulje luuakse avaruse, detailide täpsuse ja küllasusega. Pildimaastikud, mis Lotte ning tema rännumehest onu Klausi reisi ajal pelga taustana vaataja eest läbi lipsavad, vääriksid lausa omaette slaidiprogrammi. Värvid, detailid, perspektiivid, foonidega loodud sügavus on lihtsalt sedavõrd paigas. Just nõnda hakkabki 

„Lotte” mänguline maailm kõige paremas mõttes mõjuma realistlikult ning väikesel vaatajal on hea ja lihtne ka iseennast sellesse ruumi kujutleda.        Režissöör Janno Põldma sõnul on selles filmis paiku, mis tegijatel meeles nende endi 

lapsepõlvest, ning tõepoolest, siinseid vaatajad liidab „Lotte” puhul seegi, et üks või teine paik võib vägagi tuttav ette tulla. Nii näiteks peab üks onu Klausi sõber ja kunagine rännukaaslane tantsuõpetaja ametit, tema tantsusaal meenutab selgelt maakultuurimaju. Lotte ja Klausi rännak kulgeb erinevatel maastikel, kohati assotsieeruvad need koduse Lõuna-Eestiga. Rännuteel jõutakse muidugi paljudesse paikadesse, nii mõnigi õu ja vana maja mõjub  siin tuttavlikult, kusagil äärelinnas või maakohtades oleks selliseid nagu nähtud. Nõnda võikski öelda, et lapsepõlve pole vaja mitte ette kujutada ja välja mõelda, vaid mäletada.       

II       

Nagu eelmisteski, on ka „Lotte ja kuukivi saladus” vastandid ühendatud loomuliku ja rõõmsa elegantsiga: Lotte maailm on ühtaegu  absurdne ja praktiline, üllatav ja tuttav, turvaline ja põnev. See maailm on soe ja teravmeelne, kuid toimib kõigi oma üllatavate seostega vägagi terviklikult. Lotte on taas reisil, kogeb seiklusi ja kogub rännutarkusi, teisisõnu, avastab maailma.     

Just avastamine kuulubki võõrandamatult lapsepõlve juurde ja mängides selgub, et maailm on täis ootamatuid seoseid. Kui juba vastanditele sai viidatud, siis lapse mängumaailmas ongi mitmed vastandid tihti liidetud, et sünniks põnev kooslus. Vastandite kokkutoomine on siis ka väga paindlik, nii näiteks ei saa jäigalt eraldada absurdset ja selgelt ratsionaalset  lähenemist ning just absurdne lahendus võib toimida väga praktiliselt. Sama suhtumist võime kohata ka „Lotte” filmis, korralik ja väärt õpetus on siin ikka selline, mis aitab kuulaja mõne isikliku avastuseni. Filmis jagab onu Klaus Lottele rännutarkusi, üks nendest kõlab näiteks nii: „Kissita silmi, siis näed paremini”. Onu Klaus ei hakka Lottet vaevama näiteks sellega, kuidas lõket teha, küll see rännumeeste lõke põleb niigi. Aga kui silmi kissitada, võib  näha, et ka taevatähed on tegelikult linnukeste ja igasuguste lendavate mutukate poolt pilvedele tehtud lõkked. Teine rännutarkus on näiteks see, et hambaharju saab kuuse otsast, ainult et tuleb leida õige kuusk ja siis tellida. See muidugi ei tähenda, et hambaharjad niisama kuuse otsas kasvaksid. Nii lihtsalt see asi ka ei käi. Kuuse otsas on hoopis tublid putukad, kes just seda ootavadki, et neilt hambaharju küsitaks, ning kui siis tellimus tuleb, saavad putukad rõõmsalt tööle hakata ja tähtsa riistapuu valmis teha.       

Sellistel avastustel ja rännutarkustel on mänguline, poeetiline ja ka selgelt praktiline väärtus ning nii, nagu iga mängu, nii tuleb ka neid eelkõige uskuda, siis on nad tõelised. Lihtsalt ja sujuvalt juhatab „Lotte ja kuukivi saladus” just oma suurema vaataja tõdemuseni, et ka mäng on tõeline ning et looming, mäng ja avastamine on omavahel orgaaniliselt seotud. „Lotte” avastused toimivad alati avatud ruumi printsiibil, nende kaudu ilmuvad ikka ja jälle uued ja üllatavad kokkupuuted eluga. Kui silmi kissitada, siis pole nähtaval ju lihtsalt pilvepealsed lõkked, vaid seegi, et lõkete ääres puhkavad jalga ja tiiba taeva asukad, hambaharju tellides aga avastatakse ju ühtlasi ka  nende valmistajad.       

Nagu eelmisteski „Lotte” filmides avaldub veel üks oluline plaan: maailm on kihiline ja selles kihilisuses toimib nii autonoomia kui vastastikune seotus. Nii selgub näiteks, et sadamasillalt on mõistlik püüda pannkooke. Kui pilt vee alla jõuab, näeme mere põhjas jälle askeldamas pisikesi tegelasi, kes pliiti kütavad, pannkooke küpsetavad ning seda ainult ootavadki,  et keegi nööri otsas pesulõksu vette laseks. Elu käib igal pool, maa peal, vee all ja ka kosmoses – kuu peal elavad jänesed. Maailmaasju nähakse ja aetakse seejuures ikka oma vaatepunktist ning samas, nagu juba öeldud, toimib vastastikune seotus, nii et kokkuvõttes on kõigil kõiki vaja.       

III       

Jah, üks, mis „Lotte” loos on raudkindel: ükski tegelane, olgu ta nii pisike kui tahes, pole ülearune, igaühel on oma asi ajada. Olgu läbivaks tegevuseks kas või magamine, mida harrastab teine onu Klausi vana matkasõber – midagi ei tehta poole vinnaga. Tegelased on oma ettevõtmiste vajalikkuses ka ise sügavalt veendunud. „Mis nad küll minuta teeksid,” ohkab kärbes Jaak rõõmsalt, kui Leiutajateküla elanikke magama ajab.     

Kaks peaaegu erandlikku tegelast selles filmis siiski leidub. Need on üks väike pahatahtlik koll, kes tuleb halvast unenäost, ja armuvalus  kass Paul. Paha unenäokoll arstitakse terveks rõõmsa pillilooga, selgub, et sisimas on temagi tegelikult hea. Kass Pauliga on aga lood keerulisemad. Armuvalu lööb pinna jalge alt ja Paul lõhestub nagu segane amokijooksja. Säärane kirg, milles tunded üle pea löövad, on tume ja ohtlik. Filmi ainsad, tõepoolest süngelt mõjuvad kaadrid ongi ähmase siluetina vihmas ukerdavast Paulist. Ometi hüüab Paulgi: „Arm juhtigu mu teed!” ja nagu viimaks selgub – just ülev  armumine ongi tema tee. Paul, kes oli enne arukaotuseni armunud laulja Matildasse, leiab metsast juhuslikult hoopis ühe teise lummava lauljanna ja armub siis uuesti ja ülepeakaela. Võib öelda, et Lotte filmi võlu ja turvalisus seisn
eb suuresti ka selles, et igasugused toimetamised ja avastused käivad alati kokku loomupärase kulgemisega. Sellist hoiakut sobib õpetlikuna illustreerima väike episood, kus ema õpetab Lottet, et kui kivi läheb kinga sisse, siis tuleb seista pea peal, „küll siis kivi ise välja kukub”.       

Loomupärane kulgemine ja kompromissitus, häirimatus oma ettevõtmistes, elujaatavus ja võime oma muredele praktiline lahendus leida, see kõik kokku loob kokkuvõttes ikka sisemiselt harmoonilised suhted, olgugi et igaüks näeb asju oma vaatevinklist ning seiklused ei kao kuhugi. Kui võrdlust otsida, siis samasugust eksistentsiaalset hoiakut kannavad ka raamatu „Karupoeg Puhh” tegelased.       

IV 

Nuriseda selle filmi puhul tõepoolest ei taha, ühe kriitilise märkuse siiski teen. Eelmine film „Leiutajateküla Lotte” arenes loolt ehk veidi kompaktsemalt. (Ühtlasi tõden, et lapsed teeks selline võrdlus ilmselt nõutuks.) Üldiselt on aga nii, et veenvaid teateid selle kohta, et elu on ebaõiglane ja julm, jagub me ümber küllaga, veenvaid teateid selle kohta, et headuski võib olla seikluslik ja põnev, jagub napilt. „Lotte” maailma kihilisust ehitab ja toetab  igati õnnestunult ka muusikaline kujundus. Helilooja Sven Grünberg ja Renārs Kaupers tema kõrval on teinud väärt tööd. Käsin „Lottet ja kuukivi saladust” vaatamas koos õe lastega. Vanem neist tõstis esile just „Lotte” maailma kihilisuse, kuidas põnev elu käib igal pool. Veel kiitis ta maastikke, värvide rikkust ja üldist sooja hoiakut. „Selline võikski elu olla,” märkis ta. Noorem tegi konkreetse kokkuvõtte, öeldes, et temale meeldis väga  filmi lõpp, kui Lotte ütleb, et „elu peab põnev olema”. Temale tähendas see, et igaüks saab ise oma elu põnevaks teha, et inimesest endast sõltub, kas ta teeb oma elu huvitavaks, leiab selle asja või mitte.