Orjapidajad ahvid
Tim Burton loobus oma versioonis täielikult tuumasõja temaatikast. See tõi paraadvormis ja poliitiliselt korrektselt esile varasemas versioonis tagaplaanile jäänud antirassistliku sõnumi. Burtoni film viis Ameerika filmivaataja ajas kaks sajandit tagasi kodusõjaeelsetesse Ühendriikidesse, ainult et valgete rollis olid ahvid ja orjade rollis inimesed. Omal ajal, kui ma seda filmi kinos vaatamas käisin, tuli mul tükk aega ajusid ragistada, et mõista, miks on Tim Burton selle filmi üldse teinud. Ainuke kandvam timburtonlik temp selles filmis oli Ameerika kõrgklassi näitamine erakordselt groteskses võtmes. Idee kritiseerida inimühiskonda ahvikarja abil pole uus, seda on teinud näiteks ka Kipling oma „Džungliraamatus”. Burton pani saalitäie inimesi iseenda üle mürgiselt ja halastamatult irvitama. Kummalisel kombel vabastas ahvimask keskklassi kinokülastaja teadmisest, et naerdakse ju tema enda üle. Samas oli Burton seda juba oma loomingus palju kõrgemal kunstilisel tasemel teinud filmis „Edward Käärkäsi”. Ja kuna muus osas pole sellel filmil Tim Burtoni stiili ja peidetud sotsiaalkriitiliste sõnumitega midagi pistmist, tuleb seda pidada suhteliselt läbikukkunud filmiks.
Hollywoodi rahamasin on aga niimoodi huvitavalt tehtud, et isegi läbikukkunud filmid toovad kasumit. Näiteks „Veemaailm” (1987), mida on peetud kõigi aegade üheks suuremaks läbipõrumiseks, on praeguseks teeninud päris kena kopika. Samuti on „Ahvide planeediga”. Kellelegi tuli filmi tegemise käigus nähtavasti idee luua ahvitaolistest olenditest täiesti uus kuvand. Neile pisteti pihku miskid fantastilise kujuga terariistad ja pandi tegema ninja-hüppeid. Tulemuseks oli efektne ja filmivaatajale huvitav koll, kes tagas kahvatuvõitu filmile kindla kassaedu. Tõenäoliselt jäi see kuvand Hollywoodi produtsentidele meelde, nii et nüüd, kümme aastat hiljem, ilmub kinolinadele „Ahvide planeedi sünd”. See on hea näide, kuidas filmitööstus imeb mingi filmi loomingulisest kõrvalsaadusest välja terve uue kassafilmi. Kui Tim Burtoni filmi kohta kehtiks ütlus „muidu sitt auto, aga välgumihkel oli maru hea”, siis uue filmi aluseks ongi ainult see hea välgumihkel. Kogu film, operaatoritöö, stsenaarium, näitlejate etteasted, on silmanähtavalt allutatud ühele eesmärgile: näidata efektseid võitlusstseene filmi lõpukolmandikus. Tõele au andes on need ka tõesti heal tasemel ja oskuslikult tehtud. Mitte just kõige viimane sõna eriefektide maailmas, nagu filmi reklaamid meile kuulutavad, aga täiesti piisaval tasemel, et vaataja põnevusest tooli külge naelutada.
Intelligentsuse viirus
Kõik ülejäänu on aga lihtsalt masendav. Filmi sotsiaalkriitiline sõnum on loomulikult olematu – veel üksik näide, kuidas Hollywood mis tahes sotsiaal- või kultuurikriitilise teksti pelga üleketramisega tühistab ja tasalülitab. Filmi lugu peaks justkui eelnema Tim Burtoni „Ahvide planeedile” ja lahti seletama selle sünget lõppu – Maal pääsevad inimeste asemel võimule ahvid. Seda seletust filmi stsenarist meile ei anna. Näidatakse, kuidas ahvid omandavad inimeste palju kiidetud (ja kiita võib ju veel) intelligentsuse ja … põgenevad kuhugi metsa. Ei mingit võimu ülevõtmist, ei mingit loogilist võimalust „evolutsiooniks, mis kasvab üle revolutsiooniks”.
Äkki stsenarist on jätnud varuks võimaluse veel üks seda sorti vahva film valmis vändata? Mine tea. Ahvide intelligentsi tõusu põhjustab filmis inimeste leiutatud viirusetaoline aine, mis mõjub inimestele surmava ja ülinakkava haigusena. Filmi lõpupoole see aine pääseb valla ning peaks justkui puhkema maailmalõpu katk … Aga vaataja ei saa ka sellest rohkem mitte midagi teada, see liin jääb ripakile nagu lõtv lont.
Tegelaskujud on välja joonistatud äärmiselt skemaatiliselt ja üheplaaniliselt ning kuna lavastaja tiim on jätnud oma töö tegemata, siis ei suuda ka näitlejad seda vaakumit kuidagi täita. Ainuke haarav osatäitmine tuli Andy Serkiselt, kes kehastab filmi peategelast, ahvi nimega Caesar. Tema kujutatud kannatused loomade varjupaigas, tema Suure Valiku motiiv on tõesti mõjuvad ja toovad kindlasti pisara silma nii mõnelegi loomakaitsjale. Kokkuvõtteks pole muud öelda, kui et vaat mis juhtub Hollywoodis, kui hea lavastaja teeb viletsa filmi – sellest tehakse seriaal.