Oslo jazzifestival ei ole kaugeltki tuntuim ja suurim Norras omasuguste seas, kuid 25. sünnipäevaks olid korraldajad pannud kokku väga korraliku ja ühtlase programmi, kust küll puudusid eriti säravad headliner’id. Algselt New Orleansi ajastu muusikat, diksiländi ja muid vanemaid stiile propageerinud festivali haare on aastatega laienenud ja hõlmab nüüdseks juba peaaegu igasugust muusikat, millest kõik võib-olla jazzi traditsioonilise mõiste alla ei mahugi või siis nihutab märgatavalt piire. Kontserdipaigad, mis olid Oslo kesklinna laiali laotatud – selgesti eristatavat keskust pole festivalil tegelikult kunagi olnud –, erinesid üksteisest miljöö mõttes päris radikaalselt. Kabareeteatrist viis tee underground-impropessa, sealt omakorda toomkirikusse või hoopis legendaarsesse Oslo ülikooli aulasse.
Skandinaavia tuntumad jazzifestivalid (Pori, Tampere, Molde) toimuvad kõik väikelinnades ning palju suuremal Oslol on festivaliga üheaegselt pakkuda veel hulk atraktsioone, kuid jazz linnapildis siiski märkamatuks ei jäänud. Selle eest kandsid hoolt kohalikele noortele muusikutele mõeldud vabaõhulava ning reedellaupäeval toimunud uhke, New Orleansi traditsioone järginud paraad puhkpilliorkestri, hobuste ja tantsivate daamide ning nende efektsete sulgkübaratega.
Palju sai kuulda uhiuut norra muusikat. Bugge Wesseltoft tuli publiku ette esmakordselt projektiga, millesse oli kaasatud Wesseltofti ammune kamraad bassist Marius Reksjø ja Eric Truffaz, nu-jazzi mees Prantsusmaalt. Wesseltoft oli üks esimesi, kes mõistis, et house’i, techno ja teiste tumedate tantsubiitide põhjale jazzimprovisatsiooni üles ehitades on võimalik tuua selle muusika juurde noori, kellele sõna „jazz” on võib-olla senimaani seostunud vaid hardbop’i ja bebop’iga ning kõlanud pisut pelutavalt. Kontserdil jätkas Wesseltoft sama joont, mis on talle 1990. aastate keskpaigast ja jazzi alustalasid raputanud albumist „New Conception of Jazz” alates ülemaailmset kuulsust toonud. Wesseltofti soojendas üks paljusid tema protežeeritud noori muusikuid, Wesseltofti plaadifirma Jazzland Recordings artist Torun Eriksen, kelle popi poole kalduvas laululoomingus kuulsin teatud sarnasusi Joni Mitchelli omaga. Ka Eesti publik saab Wesseltofti veel aastal 2011 näha, kuna mees tuleb soolokavaga „Jõulujazzile”.
Uut albumit esitles ka vokaalimprovisaator Sidsel Endresen ja elektrooniline duo Humcrush. Klubi nimega Mono, kus nad esinesid, on imeväike, kuid paljude meelest võib just sealt leida linna parima akustika. Uus plaat kannab nime „Ha!”, kuid nagu selletaolisele muusikale ikka kombeks, sünnib see alati kohapeal ja pakkus ka seekord ainulaadse ning kauaks mällu sööbiva kogemuse.
Omamoodi tähtsundmus oli saksofonilegendi Phil Woodsi ja noorukese, vaevalt 19aastase Grace Kelly kontsert. Bänd oli spetsiaalselt Oslo jazzifestivali jaoks Bostonist kohale sõitnud. Saksofonist Grace Kelly, kuulsa filmidiiva nimekaim, võiks olla eeskujuks paljudele noortele muusikutele: mitte ainult tema instrumendivaldamise oskus pole märkimisväärne, vaid ka vaba ja sundimatu, maitsekas ja intelligentne publikuga suhtlemise viis. Woodsi ja Kellyt lahutab 62 eluaastat, nii et tegu oli tõelise generatsioonide kokkupõrkega. Kuigi Woodsil on viimasel ajal olnud tervisega silmanähtavaid probleeme, oli ta jätkuvalt tasemel. Woods tegi kontserdist kaasa vaevalt veerandi, kuid sellegipoolest tundsid kuulajad end privilegeerituna, kuna mees on üks veel elus tõelistest „hiidudest“, Charlie Parkeri jüngritest, kes oma tegevusega jazziajaloo jões vee teistpidi voolama panid.
Kiiresti müüdi välja Karin Krogi ja Bengt Hallbergi duokontsert, mida kohalolnud iseloomustasid vaid ülivõrretes. Rootsi jazzi suurkuju pianist Hallbergi jaoks oli see esimene ülesastumine laval pärast 12aastast pausi. Krog on kindlasti Skandinaavia läbi aegade kõige isikupärasem jazzilauljanna ning esimeste seas ka kogu Euroopa arvestuses. Parima elamuse uudsuse ja muusikalise värskuse mõttes sain isiklikult aga hoopis ühe seni veel suhteliselt vähe tuntud Norra kollektiivi Your Headlights Are On kontserdilt. Trondheimist pärit noored tegid muusikat, mis jääb kuhugi indierock’i ja Massive Attacki vahepeale ning kui nende live-esinemised ka tulevikus sama kaasakiskuvaks jäävad, võib neilt ilmselt veel suuri asju oodata.
Ühe oodatuma kontserdi andis Charlie Haden Liberation Music Orchestra. Maailma tunnustatumaid kontrabassiste on selle projektiga plaadistanud ja gastrollinud juba aastakümneid ning kuigi koosseis on korduvalt vahetunud, on peamine idee ja suunitlus jäänud samaks – puudutada oma muusikaga päevakajalisi valusaid probleeme ja teemasid, mis maailma ärevaks teevad. Ehk jäi kontserdil puudu just sellest protestivaimust ja erilisest fluidumist, mis Vietnami sõja päevil muusikud kokku tulema sundis. Ka esitusele tulnud repertuaar oli üsna turvaline. Küll aga vääris tähelepanu orkestri arranžeering Pat Metheny kirjutatud kompositsioonile „This is not America”. Norra vaimulikke rahvalaule esitas toomkirikus all-star band eesotsas Arve Henrikseni ja Eivind Aarsetiga, põhjamaist lüürikat pakkus Espen Eriksen Trio. Festivalil jagus muusikat nii vanadele kui noortele. Korraldaja Edvard Askeland avaldas lootust, et ehk on muusika see imerohi, mis aitab inimesi neil rasketel aegadel, mis praegu käes. Tahaks tõepoolest loota, et nii on.