„Monoloogide” nimetamine kolmeks  mini- ja mono-ooperiks on väga täpne määratlus: tunniajaline programm koosnes „Andrese monoloogidest”, „Tiina monoloogidest” ja „Arno monoloogidest”, mis järgnesid üksteisele vaheajata. Kompaktseks tegid kõnealuse muusikaetenduse ka proportsioonid, kuna iga mini(mono)ooperi pikkuseks oli ca 20 minutit.       

Samas tuleb leppida tõsiasjaga, et monoooper (ja iga monoetendus üldse) on võrdlemisi kapriisne žanr. Kuna ühe tegelasega lavastuses ei saa kujuneda kuigivõrd aktiivset lavategevust, siis on põhirõhk mõistagi tekstil, teisisõnu väljendusrikkal sisemonoloogil (või siis kujuteldaval dialoogil à la Menotti  „Telefon”). Ja nagu Marguste „Monoloogide” etendusel selgus, on siin peidus omad salakarid. „Andrese monoloogide” (tekst Tammsaare „Tõe ja õiguse” I ja V osast, algversioon baritonile ja kontrabassile aastast 2000) peaosaliseks oli bariton René Soom, kelle etteaste sõnaline osa oli kokku pandud Andrese kõnelustest Vargamäele saabudes, kemplemistest Pearuga ja suhetest Indrekuga. Ütlematagi selge, kuivõrd suur roll on siin teksti väljakostuvusel.     

Enamik läks paraku kaduma, nii et alles jäi peamiselt dissoneeriva „vaevamuusika” üldine hämarates toonides kõlapilt. Ei julgekski selles otsesõnu süüdistada niivõrd solisti diktsiooni ega dirigendi kõlatasakaalu(stamatust), vaid pigem muusika pisut paksudes värvides orkestratsiooni ja Noblessneri valukoja akustika eripära. Samas kõlas „Andrese monoloogide” muusikaline dramaturgia esituslikult igati veenva arengujoonega.  Pisut paremini kostis tekst välja „Tiina monoloogides” (sõnad Kitzbergi „Libahundist”, 2008) metsosopran Helen Lokuta ettekandes. Tõsi, elamuslikkust lisas siin nii tema atraktiivne karakter (kunstnik Inga Vares) kui värvikas lavastus. Sõna otseses mõttes värvikas, kuna nüüd hakkas etenduses märgatavalt kaasa mängima ka valgusrežii. Muusikaski lisandusid uute kvaliteetidena läbipaistvam orkestratsioon ja mänglevamad kujundid. 

Ent kõige eredamalt mõjus nii teksti väljakostuvuselt, lavastuslikult kui esituslikult poiss-sopran Heldur Harry Põlda osatäitmine „Arno monoloogides” (sõnad Lutsu „Kevadest”, 2010). Mõnus vimka oli juba selle mini(mono)ooperi alguses, kui Arno helistab mobiiliga Teelele ja laulab, et „ei saanud kooli tulla, olin haige …”. Hea leid oli siin ka puhkpilliansambli vastandamine ja väljatoomine ülejäänud orkestrist – see lisas kõlapilti nii värskust kui senisest märksa erinevat dünaamikarežiid. Mis puutub lauldava teksti saalijõudmisse, siis sõnad „Vaata, Lible on lahti lastud!” peavadki paremini välja kostma kui niisugune raskepärane verbaalne konstruktsioon nagu „Kas ilmas vähe õigust, et Vargamäel peab temata  elama …”.       

Kokkuvõttes tuleb märkida, et kuigi Tammsaare Andres, Kitzbergi Tiina ja Lutsu Arno on oma kirjandusliku tausta poolest täiesti erinevatest maailmadest ja ajastutest, ühendab kõiki kolme võitlus oma „tõe ja õiguse” kehtestamise eest. See asjaolu kumas ka „Monoloogide” lavastusest ja muusikast läbi, ühendades kolm lühiooperit ühte sidusasse tervikusse.       

Omaette küsimuseks jääb kõigele vaatamata ikkagi see, kuivõrd tänuväärset ainest Tammsaare „Tõde ja õigus” mõnele muusikalavastusele võib üldse pakkuda. Sest ooperilava ei tundu filosoofiliste ja eksistentsiaalsete probleemide üle juurdlemiseks just see kõige õigem koht. Aga mine sa tea, võib-olla mõni tulevikuhelilooja tõestab kunagi risti vastupidist …