Väljak võiks rääkida nii mõndagi sellest, mis siinkandis kakskümmend aastat tagasi juhtus: soomusjõudude saabumisest Tallinna lähistele, Jeltsini üleskutsest sõjaväelastele, Rahvarinde miitingust Vabaduse väljakul, 69st poolthäälest, mis anti Eesti Vabariigi ülemnõukogus otsuse „Eesti riiklikust iseseisvusest” poolt või järgmise päeva ärevatest sündmustest Teletorni juures. Teemasid jätkub. Millest räägivad renoveeritud kohvik kõlakoda, lillepeenrad, graniitsillutis või purskkaev? Viitavad need kuidagi 20. augusti sündmustele, räägib see sel päeval äärmusest äärmusesse lõõmanud emotsioonidest? Vist mitte. Pigem on see üks armas, heas mõttes väikekodanlik suvine kohvitamise koht, kus ehk vahel ka mõni väike muusikaline etteaste kõlab, lihtsalt kena platsike, kust avanevad linnale hunnitud vaated. See, et siit Vabadussõja risti tagumist külge näeb või et vene kiriku kuplid puude vahelt piiluvad, ei anna vist piisavat põhjust sedavõrd paatoslikku nime kanda?
Miks väljaku arhitektuurikeeles ei kajastu väljaku nime taga olev lugu? Kas tegu on arhitekti vaimuvaesusega? Pigem küll seetõttu, et väljak ei sündinud mitte Tallinna linnajuhtide armastusest või austusest taasiseseisvumispäeva vastu, vaid pragmaatilisest vajadusest kõlakoja ümbrus korda teha. Valminud on Vabaduse väljak ja Vabadussõja monument, uuenenud ka Kiek in de Kök ja amortiseerunud väljak oli pinnuks silmas. Kui tänavu jaanuaris korraldati riigihange Harjumäe pargi korrastamise projekteerimiseks, siis ei maininud keegi, et pargi ülemisse ossa tuleb niivõrd olulisele päevale pühendatud linnaruum. Tõsi, aselinnapea Taavi Aas tuli selle ideega välja juba aasta tagasi, aga ametlik nimi Tallinna linnavalitsuse määrusega anti väljakule alles augusti esimestel päevadel, kui pargi ja ka väljaku projekt olid valmis ja ehitustööd juba käisid. Ei mingit konkurssi põneva temaatilise väljakuidee leidmiseks, ei arutelusid, kas ja kuhu üldse selline mälestusväljak teha (kusjuures koht selleks ei ole paha), polnud ka vastavasisulist lähteülesannet projekteerijale.
See, et üks väsinud ala korda tehti, on kahtlemata tore. Kõik iseenesest toimib ja on silmale kena vaadata. Riigihanke kadalipu läbinud Kivisilla OÜ arhitektid pakkusid välja kaks erinevat lahendust, millest linnaisad valisid välja klassikalisema. Kahjuks jõuti I etapis vaid 20. Augusti väljaku ehituseni, pargi lõpliku valmimise tähtaeg ei ole veel teada. Kindlasti saab sellest tore koht, kus tassike piimakohvi juua, muusikat kuulata või kust külalistele linna näidata. Kas keegi aga hakkab seda kutsuma 20. Augusti väljakuks, selles julgen kahelda. Pigem minnakse ikka Kõlakoja juurde või Harjumäele ja nimi 20. Augusti väljak, mis kõlab uhkelt lindi läbilõikamisel, jääb edaspidi vaid nimeks marmortahvlil, juhul muidugi, kui keegi peaks selle siia paigaldama.