Kultuurimustrite all tuleks ometi näha midagi sügavamat, nimelt mentaalsete raamstruktuuride teisenemist. Selliseid kogu meie vaimset tegevust raamivaid struktuure on mitmeid: väärtuste ja normide konfiguratsioonid, käitumisreeglite ja uskumuste kogumid jne. Järgnevalt toon need struktuurimuutused välja rühmitatuna vastusena neljale küsimusele.         

Mida ihaleme?       

Tegutsemis- ja mõtlemisvabadust mõistagi. Sovetiaja järel tuli liberalism, mis aga osutus pudelist valla pääsenud džinniks. Nüüd võiks nagu mõelda ja tegutseda mis tahes viisil, ihaleda oma firmat, oma maja, oma singlit või luulekogu. Ainuke häda on see, et igasuguse ihalemise eest peab keegi ka maksma ja koguni vastutust kandma. Liberalismituuled puhusid kohale mitmesugust värki: ühelt poolt geiparaadid ja narkosõltlaste klubid, teiselt poolt live’d La Scala ja Metropolitan Opera lavadelt.  Nii Rootsi pankade laenamisvõrkudes siplejad kui rahvusvaheliselt tuntud inimesed olid meid koolitamas, meile muusikutena, tantsijatena või näitlejatena esinemas. Eestimaa kultuur on läinud määratult mitmekesisemaks, koos sellega on kasvanud iha veelgi huvitavama, närvikõditavama, riskantse järele. Analoogselt poole sajandi taha jääva sotsrealismi võimaluste katsetamisega käib praegu liberalismi piiride kompamine.       

Aga mitte ainult panganduses ja äris ei kehti reegel, et tugevam paneb nõrgema nahka. Ka vaimne looming on nüüd nagu turukaup, kus viletsamad ideed ja nigelamad teostused jäävad seisma ja lähevad hapuks. Eesti sõna-, heli-, maalikunstnikud, aga ka teadlased peavad nüüd lõuga tõmbama globaalkultuuri  kangil ning paljudele pole see mastaap jõukohane. Kultuurielu on läinud projektikeskseks. Kui õiges võtmes mõelda ei osata, oma andeid adekvaatselt ei hinnata ja kirja ei panda, siis projektiraha ei näe. Ihaletakse leida oma kordumatu nägu, aga paraku peab seda tegema tohutus peegellabürint-süsteemis.     

Vastupeegeldused on nii globaalsed kui lokaalsed ja kogu see infoküllus võib peast segaseks võtta. Ühed gümnaasiumilõpetajad ihalevad kiirelt kättetulevate bakalaureusediplomite järele, et siis kõvade PR-tegelastena või advokaatidena elupuu haljastel oksadel kiikuda. Teised noored ihalevad suurt palka välismaal ja on selle nimel nõus lõputult edasi  lükkama oma pere loomist ja laste sündi. Kahekümne aastaga on eriti uute põlvkondade väärtushinnangud liikunud postsotsialistlikust materialismist (näit euroremont) postmodernistliku hedonismi suunas (oma isikupärase elustiili väljamõtlemine). Globaalne ilmalava pakub mustmiljon võimalust, millest enamikku lihtsalt ei saagi kätte. Ihaluste raamimisoskus ongi uus kujunemisjärgus kultuurimuster.   

Mida kardame?   

Iga kultuuri põhiraamistiku osaks on hirm tundmatu ja vägivaldse ees. Aastatuhandeid on kardetud esivanemate kurje vaime või jumalate karistavat kätt, kõnelemata naabersuguharu  kallaletungist. Nõukogude Eesti inimene kartis tuumasõda, KGB nuhke ja Moskva kontrolle. 1991. aasta augustis elati Nõukogude tankide saabumise hirmus, mis peagi asendus Venemaa kehtestatava majandusblokaadi hirmuga. Iga sootsium püüab oma hirmudega toimetulekuks luua riituste, palvete, puuslikega nõidumise või miitingutel kõnelemise viisid. Eesti mantraks sai ELi ja NATO liikmesus. Aga enne veel, kui see ihaldusväärne  kaitsekilp valmis sai, voogasid üle meie tillukese maalapi täiesti uued ja senitundmatud globaalhirmud. Osa nendest polnud meieni oma visuaalses täpsuses varem lihtsalt jõudnud: otseülekanded maavärisemistest, tsunamitest, orkaanidest, hiiglaslikest üleujutustest. Nähes TV-ekraanil vahel lausa sadade tuhandete inimeste üheaegset kannatust ja hukkumist looduskatastroofides, kasvas meis hirm inimelu hapruse ja lõplikkuse ees. Moodi läks mõiste „määramatus”.         

Peagi hakkas kaduma illusioon, et kaugete maade rahvaste kannatused meid otseselt ei ohusta. Selgus, et naftal ja toiduainetel on nn maailmahind ja iga looduskatastroof võib seda kiiresti tõsta. Hirm maailmaturu hindade ees muutub päev-päevalt aktuaalsemaks, sest meie kahekümne iseseisvusaasta kestel on maakera elanikkond kolmandiku võrra kasvanud (nüüd 7 miljardit!). Iga suu tahab toitu, iga keha katmist ja peavarju, aga soodsat kliimat, loodusressursse  ja tarkust eluga toimetulekuks jääb aina vähemaks. Järjest kasvab nõudlus taevast alla langevate humanitaarabi pakikeste järele ja järjest enam loeme kirjutisi vana heaoluilma vallutavate majandusmigrantide kohta.       

Juba maksame toasooja, autokütuse, kohvi ja suhkru eest hingehinda, mis sunnib meid hirmunult küsima: kes ja kui kaua veel maksta  suudab? Vana talupojatarkus kokkuhoidlikkusest hakkab meid alt vedama. Kolmas värske globaalhirm on mõistagi terrorism. Hoomatavaks sai see kümme aastat pärast seda, kui olime jagu saanud augustiputši kabuhirmust. Viimane oli aga juba varemgi tuntud hirmude kombinatsioon ja selle vastu oli hirmurohi olemas. Hirm terrorismi ees on nii ebamäärane, et sellega toimetulekut  peab alles harjutama. Uus suur maailm eesti kultuuriruumi ümber on täis meile seni tundmatuid uske, mille nimel on inimesed valmis üksteist massiliselt tapma. Oma kiitsaka luterlusega on lootusetu saada mis tahes fundamentalismi vastu, olgu tegu islami või aafrika suguharuga.   

Mida austame?   

Kultuuriruumi olulisteks korrastajateks on  rituaalid, mille austamine liidab indiviidid ühtseks oma identiteedist lugupidavaks koosluseks. Mis tahes sotsiaalse pöördega kaasneb seni kehtinud rituaalide teisenemine, osalt ka vanade kaotamine ja uute tekitamine. Postsotsialistliku pöörde puhul hakkavad Eesti puhul silma esmalt kalendrirituaalide muutumine: kadusid mai- ja oktoobripühad, taastusid vabariigi aastapäev, võidupüha, juurde tuli taasiseseisvumise püha. Riiklusega seotud pühade  kõrval said taas avalikuks olulisemad kirikupühad. Varem tuntute kõrvale hakkasid ennast sisse seadma mitmed võõrapärased kalendripühad, mis on jäänud pigem kaubanduslikku laadi üritusteks (Valentini päev, Halloween). Poliitilise tahte märgina on juurde tulnud sellised riiklikud tähtpäevad nagu kommunismi ja fašismi ohvrite mälestuspäev (23. august), ja vastupanuvõitluse päev (22. september) ja taassünnipäev (16. november). 

Kalendriga on asjad selged. Hoopis sügavamad hoovused on võimust võtnud nn siirderiituste vallas, mis teatavasti on iga kultuuri olulisi teljestikke. Siirderiitustega soovitakse kultuuris märkida tähtsündmusi oma liikmete eluteel ja luua seeläbi rahvust või kogukonda liitvat struktuuri. Just siirderiitused on viimase kahekümne aasta jooksul teinud Eestis läbi teisenemise, millega ei saanud hakkama nõukogude kord, hoolimata pereriituste ilmalikustamise kampaaniatest. Inimese sünd ja surm on n-ö jumalast antud hetked, mille saabumist ei saa muuta ja mille ritualiseerimine on mõnevõrra  konservatiivsem. Seadus näeb ette nimepaneku korra (nüüd on nime paariliseks ka ID-kood), ning päris viimastel aastatel koguni kadunukese matmise kohustuse (!). Muud elutee olulised hetked on jäetud inimeste vaba kokkuleppe pärusmaaks ning kellelgi ei lasu enam leeriskäimise või laulatamise kohustust. Sellist priiust on julgesti kasutama hakatud ning ligi 60% lastest sünnibki juba vabas paarisuhtes. Argiteadvusest on kustumas vallas- ja  sohilapse mõiste, erinevalt nõukogude ajast pole vallasemad enam erilise riikliku hoolitsuse objekt (näit eelised korterijärjekorras). Initsiatsioon ehk täiskasvanuks saamine ei toimu enam ei kirikuõpetaja piduliku manitsuse saatel ega kodakondsus- ja migratsiooniametis passi väljastamisega, vaid on mingi eri eluaastatel peetavate pidude kombinatsioon (18. sünnipäev + gümnaasiumi lõpupidu, aga ka hoopis esimene palgapäev ja juhilubade  saamine, ülikooli sissesaamine vms). Veelgi isepäisem on lugu pulmadega, mille pidamine on noorema rahva seas ikk
a vähem ja vähem hinnas. Või õigupoolest ongi asi just hinnas, sest elukalliduse tõttu on pulmadest saanud luksuskaup. Pulmakombed ise on väga altid uuendustele ja omaloomingule, sootuks kadumas on esemeline pulmakink (tavatekst kutsel: palume raha saata pangaarvele).   

Matuste puhul tuleb vahet teha vana ja noore inimese ärasaatmisel. Tuhastamisest on saamas üldine trend (odavam), koos sellega on kadumas kirsturaha mõiste. Noore inimese matus on alati olnud väga valus sündmus, mille ängi ei väljendata nüüd enam peielauas, vaid interneti virtuaalsurnuaedade saitidel. Kõnepruuki on tulnud „maamatus” ja „linnamatus”. Esimene toimetatakse kirstuga koduõuelt-kirikust külasurnuaiale, lohutuseks  mõned viinapudelid ja vorstileivad. Teine leiab aset krematooriumis (tabloo ukse kohal näitab maetava nime ja ürituse kellaaega) ning kadunukese maise teekonna tähtsust mõõdab peierestorani esinduslikkus ning tähtsate kaastundetelegrammide (meilide) ettelugemine. 

Mida mäletame? 

Kultuurimälu on nagu võitlustander, kus vastamisi kaks poolust: kohustuslikud ja iseeneslikud mäletamisviisid. Iga poliitilise pöörde järel  tärkab uutes võimuhoidjates kirg hakata rahva mälu ebasobivatest elementidest puhastama. Praegustele kahekümne- ja kümneaastastele on nõukaaeg samasugune abrakadabra, nagu oli minu sõja järel sündinud eakaaslastele punavõimule eelnenud aeg. Ajalootundides räägiti kodusõjast ja interventsioonist aastatel 1918–1920 ja ma ei suutnud kaua aru saada, kes ikkagi kelle vastu sõdis ja mis asi oli Vabadussõda. Oma praeguste tudengitega kõneldes tõden, et neile on arusaamatu kolhoosikorra olemus. Paljud noored ajavad segi ehitusmaleva ja kolhoosibrigaadi ning arvavad, et päeval koos tööd teha ja õhtul lustlikult rahvatantsu lüüa võinuks nende vanavanematele igati meelepärane olla.       

Patriotismi kasvatamiseks on vändatud film „Nimed marmortahvlil” ja teleseriaal „Tuulepealne maa” jms. Kõik oleks nagu selge, aga millegipärast on rahvaraamatukogude laenutamishittideks elulood. Valdavalt on tegu lugudega, mis oma paratamatuses on kulgenud sovetiajal. Enamasti on nõukakogemusega ka lugejad, kes tahavad teada, kuidas inimesed nende kõrvalt (soovitavalt tuntud inimesed) tolle ajajärgu oludes mõtlesid ja tegutsesid. Seejuures on kannatuslugude (vangistamised, küüditamised) aeg otsa saamas ja lugeja on põnevil, kuidas kaasteelised sovetlike iseärasustega toime tulid ning mida peavad nüüd vajalikuks meenutada ja mida teadlikult unustada.  Kultuurimälu ei ole mingi paisuv arhiiviriiulite kogum, vaid keeruline sotsiokultuuriline mehhanism, kus meelespidamine ja unustamine on võrdväärsed. Iga inimene ja iga kollektiiv on pidevalt ametis mineviku kohendamisega olevikule sobivaks ja viskab ülearuse mälust välja. Mida tahavad ja mida ei taha mäletada praegused kahekümneaastased taasiseseisvumise aegadest siis, kui nad jõuavad pensioniikka?