Kuigi 1990. aastate alguses sai Pärnust alguse siis peagi Rakverre kolinud „Baltoscandal”, ei ole selles linnas teatrifestivali traditsioon mingil põhjusel juurdunud? Miks?       

Festivaliga on Pärnus olnud tõesti meeletu paus, ligi kakskümmend aastat. Miks, ma ei  teagi. Ometi on kõik eeldused olemas: teater linnas, suvel palju külalisi. Isegi vaatasin, kuidas siis niimoodi – suvepealinnas pole teatrifestivali.       

Kuidas tekkis idee festival korraldada?       

Eks idee sellest tekkiski, et Pärnus polnud teatrifestivali. Endla teatril on küll suvehooaeg, kui mängitakse tavarepertuaari, aga festivali pole. Kui mängisin lavastust „Adolf”, siis kutsuti mind palju välismaistele monoteatrite festivalidele. Seal nägin seda asja seestpoolt, seda sorti festivalide köögipoolt. Iseenesest on huvitav, et ka kogu Eestis ei olnud seni monoteatrite festivali. Üle Euroopa on neid palju, ka lähiümbruses: Lätis, Leedus, Valgevenes, Ukrainas, Venemaal, Rootsis, Soomes. Aga Eestis ei ole. Mis püha oaas siis see meil siin on? Festivali pealkiri tuli sellest, et monoteatrite ja nende festivalide tegijad hoiavad  väga kokku, nad ise kutsuvad ennast vahel monomaffiaks. Pärnu festival saigi niimoodi nimetatud, siis on kõigil alati põhjust meie juurde kokku tulla, see oleks mingis mõttes ka tegijate kokkusaamise koht. Tahame aegamööda kasvatada „Monomaffia” ikka korralikuks nädalaseks festivaliks, kus võistlusprogrammi kõrvale tekiks ka muud selle teemaga haakuvat: stand-up comedy’t, tänavateatrit, raadioteatrit jm. Plaanime teha seda festivali  igal aastal ja kutsuda edaspidi külalisi ka kaugemalt Euroopast. Näiteks Pip Uttonil, kelle „Adolfit” Eestis hästi teatakse, on ka monolavastus Charlie Chaplinist, seda tahaks edaspidi Pärnus kindlasti näidata.     

Mis põhimõtte järgi valiti lavastusi festivali programmi?       

Uut asja alustades põrkutakse ikka raskustega. Esimese korra eelarve võimaldas kutsuda külalisi  neljast naaberriigist. Meil oli ees pikk nimekiri lavastustest, mida olime mujal maailmas festivalidel näinud, sealt siis valik tuligi. Mis aga Eesti teatrite monolavastustesse puutub, siis Eestis on neid üllatavalt palju lavale jõudnud. Päris palju jäi kutsumata. Tegime valiku parematest, mida oli võimalik seekord festivalile kutsuda.

Küsinud Tambet Kaugema       

„Monomaffia ” • Eestist osaleb festivalil neli lavastust: „Suur mees juba” (Tallinna Linnateater), „Rumm ja viin” (Vanemuine), „Nisa” (VAT -teater), „Kuues maitse” (R.A.A.A.M) ja „Aabitsa kukk” (Eesti Draamateater). • Festivali väliskülalisteks on Helsingi Linnateatri lavastus „Liftieitaja”, Venemaa  Riikliku Puškini Teatrikeskuse „Gorjuhhino küla ajalugu”, Oslo Visjoneri teatri „Ibseni naised” ning Stockholmi Boulevardteaterni „Hamlet – A Stand Up”.