Kui Pärnu Linnaorkestrit meenutasid, siis paralleel on seegi, et Tallinna Filharmooniagi kasvas 1990ndate algul Urmas Kõivu eestvedamisel välja ühest orkestrist – puhkpilliorkestrist Tallinn. Juba terve hooaja filharmooniat juhtinud, võid ilmselt lühidalt välja tuua, mida see asutus endast praegu kujutab. Kindlasti mitte üht orkestrit?         

Tallinna Kammerorkester on ikka väga oluline Tallinna Filharmoonia (TF) töös. Ja on üsna oluline, et kammerorkester oma kvaliteedis (praegu küll väiksemas kvantiteedis) tegutseks, rikastaks seda pilti, mis on Eestis. Aga rõhutan, et see orkester on olnud ja on jätkuvalt väga  suure eesti muusikakultuuri tutvustava potentsiaaliga. Siin ei ole midagi uut: igakuine kontserdielu, salvestused, mis on olnud väga kõrgel tasemel, ja kontserdireisid, mis on tehtud – see kõik on ja tuleb veel. Eks TF peab lähtuma eelkõige positsioonist, et on Tallinna linna kontsertasutus. Ja see, et ta pakub kontserte Tallinnas tallinlastele, aga ka meie külalistele, vormib ühe osa meie hooajast. TFil on olnud väga selge käekirjaga sarjad  erinevates žanrites, aga eelkõige on keskmes kammermuusika. Kolmas ja kõige tuntum suund on kindlasti Birgitta festival – olen absoluutselt veendunud, et see on TFist lahutamatu ja TF jääb seda korraldama. Festival on tugevalt seotud filharmoonia kunstilise juhi Eri Klasi nimega ja mina ei näeks siin mingeid põhimõttelisi muutusi. Ja viimasena nimetaksin Mustpeade maja, mis on TFile täiesti uus suund. See annab TFile  võimalusi arendada sealsetes saalides kammermuusikat, aga kindlasti ka koostööks. Selles osas on suvi olnud üsna töine: kohtutud on mitmete organisatsioonidega ja juba ka jõutud kokkulepeteni.   

Jääme siis nende nelja punkti juurde. Nimetasid kammerorkestrit esimesena. Jah, tormid selle sees ja ümber on vaibunud ning  TKO tegutseb õnneks edasi. Vaikselt: taastatud pole ei selle tippaegade mõõtu ega kaalu ja pole ka dirigenti, kes selle nimel vaeva näeks, rääkimata esinemisgraafikust ja -geograafiast või viljakast koostööst filharmoonia kammerkooriga. 

 Mis puudutab esinemisgraafiku tihedust, siis siin on pidanud tagasi andma, usun, kõik kollektiivid. See on rahaküsimus. Ja siin Tallinna Kammerorkester, kes ainsana Eesti avaliku sektori muusikakollektiividest ei saa sentigi riigitoetust, riiklike kollektiividega ei võistle – pole lihtsalt hooba, millega kultuuriministeeriumi või riigikogu komisjoni valuvõttesse võtta ja raha juurde saada, nagu eelmise aasta lõpul kolme riigiorkestriga läks. Eks me siis hari oma aeda ja kasuta teisi taktikaid. Tõsi, esimese ülesandena peame koostöös Tallinna linnavalitsusega taastama orkestri selle endises mahus ehk siis 20-liikmelisena. Läbirääkimised ja selgitustöö on alles käimas, aga loodame häid uudiseid uuelt eelarveaastalt. Ja väga õige – dirigendi või täpsemalt kunstilise  juhi küsimus. Oleme seda üsna palju arutanud kontsertmeistrite ja ka Eri Klasiga. Mina olen seda meelt, et ega orkestrile juhti väljastpoolt peale ei istuta, nad peavad kedagi ise tahtma. Ring, kelle hulgas vaadata, on enamvähem teada, aga algav hooaeg veel muutust ei too: jätkame kollektiivse kunstilise juhtimisega ja kindlasti hoiab silma peal ka maestro Klas. Aga toonitan, et Eri Klas on ikkagi TFi kunstiline juht ega ole kunagi olnud TK O kunstiline  juht või peadirigent. Küll on ta tulnud alati nõu ja jõuga appi, kui on saanud midagi orkestri heaks teha. Plaadistuste poole pealt on mitmeid plaane, uus hooaeg toob selles osas kindlasti uudiseid. Salvestusi oli eelmisel hooajal, nüüd augustis salvestab TK O üsna palju eesti muusikat. Praegu arutame, milline materjal kokku seada ja plaadile panna. Välisprojektidest: kammerorkestrit on ikka oodatud ühele või teisele  festivalile ja läbirääkimised käivad, aga neist asjust peab hõiskama siis, kui üks või teine mainekas festival on käegakatsutavas kauguses. Koostöö EFKga. Oleme selle uue juhi Esper Linnamäega mitut puhku koostöövõimalusi arutanud ja meil on üsna ühised arusaamad. Paratamatult käib kavade plaanimine eriti EFK puhul pikalt ette, sest välislepingud on koori teinekord üsna pikalt kinni pannud. Kahe kollektiivi omaaegne sünergia (Toompuiestee  majas on see ju ka füüsiliselt olemas) peab kindlasti taastuma. See on meie tugevus, kui räägin eesti muusikast ja selle tutvustamisest laiemalt. Rõhutan veel üle, et TKO saab sügisest oma kodu Mustpeade majas ja see annab palju juurde. Kogesin seda siis, kui Pärnu LO kolis Pärnu kontserdimajja, mis on küll Eesti Kontserdi oma, aga andis võrreldamatult suuremad võimalused, kui pidevalt kusagil olematu akustikaga ruumis proovide tegemine, et siis lõpuks minna akustikasse, kus kontsert toimub. Usun, et see muudatus mõjub hästi nii orkestrantide enesetundele kui ka imagole laiemalt. Nii see läheb, pidevas koostöös intendandi ja kontsertmeistritega – üritan tõesti võimalikult vähe midagi peale suruda. Kommertsiaalsemat poolt hooaja kavas tahaksin siiski vähendada ja pöörata rohkem tähelepanu noorte solistide ja dirigentide kutsumisele  kammerorkestri ette. Hea näide on sari „Talendid koju”, mis eelmisel hooajal käima joosti ja läheb uuel edasi.       

  Munitsipaalne seisund ei tähenda ometi esinemist ainult tallinlastele, tööandmist Tallinna muusikutele või kollektiividele, kelle nimes juba „Tallinn” sees …       

Ei, see ei pea tähendama Tallinna-kesksust, kuid meie ressurss tuleb väga suurel määral Tallinnast ja linnal on oma soovid nii elanike kui ka külaliste kultuurilise teenindamise osas. Näiteks kanti 29. juunil ette „Tallinna missa”, mis oli väga selgelt seotud Tallinna imagoga ja meile väga oluline. Kes siis veel, kui mitte Tallinna Filharmoonia ja Tallinna Kammerorkester!       

See oli grandioosne ettevõtmine, mis paraku on pälvinud mitmesugust vastukaja. Kas jäite korraldajana tulemusega rahule ja usute, et teos võiks kujuneda Tallinnale märgiliseks?       

Meie jäime kokkuvõttes väga rahule. See ei olnud kerge tegemine. Au tuleb anda produtsent Heili Vaus-Tammele, kes tegi teoks ühe oma unistuse, mis tal juba mitu aastat tagasi  tekkis. Juba on positiivset tagasisidet välismaalt ja läbirääkimisi üsna mitme Inglismaa festivaliga, kes Roxanna Panufniku uut teost just selles esituskoosseisus on soovinud. Järgmine kevad võiks selles osas uudiseid tuua.       

Tundub, et TFi võimalustest-kohustustest teatakse suhteliselt vähe. Kui palju te kontserte üldse saate teha või peate tegema?         

40–50 kontserti aastas on praegu lagi, siia juurde muidugi Birgitta festivali ja Tallinna tellimused, näiteks Tallinna päev. TF on andnud ka  kümneid kontserte rohkem, aga see kõik jääb väga erakordsesse 2008. aastasse, kui kultuuriministeerium programmi „Eesti Vabariik 90” kaudu rahastas suuresti eelkõige kontserttegevust. Nende hiilgeaegadega ei võrdle siin tükk aega enam midagi. Aga lähiajal pakime oma toodangut ehk paremini, kuna meil on nüüd oma saal(id). Paratamatult jäävad TFi kanda linna allasutusena mingisugused korraldustööd nagu  juba mainitud Tallinna päev, mida võib-olla ei seostatagi otseselt TFiga, aga kõik see, mis 15. mail Tallinna väljakutel ja saalides toimub, on viimastel aastatel TFi meeskonna tehtud.     

Mustpeade maja pole teile ju uus esinemiskoht – enamik TKO kontserte on olnud seal  nagu ka festivali „Täiuslik vaikus” mitmedki kontserdid. Mis muutub sellega, et ajalooline hoone on nüüd TFi käsutuses?     

  Kammerorkester on tõesti üritanud enamasti kontserdi seal teha, aga alati see ei ole õnnestunud. Eks nüüd saame seda ise reguleerida.  Nagu öeldud, oluline on, et orkester saab harjutada samades tingimustes, kus kontsert antakse. Tahame ka kammerorkestri potentsiaali mitmekülgsemalt ära kasutada ja
teine oluline muudatus ongi, et orkestrandid on valmis esinema kammeransamblitena. Paljud on seda aastaid ka teinud, aga nüüd on sellekski oma kindel paik olemas. See maja ei ole nii suur, nagu ta väljast paistab, aga see-eest põnevam kui ainult Valge ja  Olavi saal. Ülemistel korrustel on ka väiksemaid saale, millele oleme mõelnud seoses väiksemate barokkmuusika koosseisudega. Ja ka paljude võimalustega kelder, mis võiks kujuneda džässiklubiks. Tõsi, sinna peaks palju investeerima, aga midagi annab alati ära teha ka nii, et kohe ei pea miljoneid pahtlisse panema. Mis muutub? Üritame tuua Mustpeade maja saalid rohkem tagasi kontserdikäibesse ja kaugeneda Tombi kultuuripalee imagost,  mis on ajalooliselt paratamatu – see lihtsalt oli nii. Tahame tekitada kontserdinädalasse ühe kindla päeva, nii et kuulaja ja ka turismiettevõtja teavad, et seal kindlasti midagi toimub. Nii nagu kõik teavad, et reedel on ER SO päev, katsume septembri lõpust koostöös Interpreetide Liiduga pakkuda igal neljapäeval väga head kammermuusikat. Teine plaan on regulaarse barokisarja tekitamine kontserdikalendrisse. Aga me ei räägi üksnes klassikalisest muusikast – nt „Täiuslik vaikus” pakub rohkem nüüdismuusikat – ega isegi ainult muusikast. Nii oleme aruteludes jõudnud sinnani, et seal võiks teha ka mono- või kammerteatrit. Ja pika looga maja kohustab: mida avatum ta on ja mida rohkem inimesi sinna meelitab, seda parem meile kõigile.         

Homne Verdi „Attila” etendus Pirita kloostris avab taas Birgitta festivali. Milline võiks olla selle menuka ettevõtmise eripära meie külluslikus muusikasuves?         

Oleme selle üle Eri Klasiga üsna palju mõtteid vahetanud ka juba enne, kui Tallinna Filharmooniasse tulin. Paaris asjas oleme olnud ühte meelt ja taome seda rauda edasi. Esimene asi on mitmežanrilisus: see on tõesti muusikateatri festival, ühendatud on ooper, klassikaline ballett, ka moderntants. Aga ankur on ikkagi ooper kas väga põnevas lavastuses või eriti tugevate esituskoosseisudega. Ja klassikalist balletti tahaks ka igal festivalil kavas hoida.  Teine soov, kas just igal aastal, on mingisugune omaproduktsioon või lavastus, kus TFil või tema kunstilisel juhil on mingi kujundav ja suunav osa. TF ei ole ooperiteater, kes suudab välja tuua lavastusi, aga ideid koos teiste osapooltega lavastuseks vormida, seda võime küll. TFi eelarve ooperi või ka tantsulavastuse tellimist üksi küll praegu üle ei ela, aga midagi põnevat või uudset võiks kavas olla.       

Siinset ooperirepertuaari on festival suutnud juba kõvasti avardada ja nt Britteni lavastus oli lausa suur õnnestumine. Siit ka suur ootus.       

Nõus. Oma kammerorkestrist lähtuvalt oleme  ka edasi mõelnud – kammerooper, Britteni, Schnittke looming – seda suunda tahaks jätkata. Need produktsioonid ei ole teistest odavamad (juba autoritasud on XX sajandi teoste puhul hiilgavad), küll aga on publikuhuvi palju väiksem kui nt „Carmeni” vastu … Riski igal aastal võtta ei saa, aga kui on põnevad ideed ja võimalus TFi jõude rakendada, siis tuleb teha. Veel katsume kinni hoida põhimõttest, et Birgitta kloostri hingus võiks mõjutada lavastajate  valikut. Ja püüame neid liine kunstiliseks tervikuks sõlmida.     

Kontserdikorraldajalt enamasti nõutakse rohkem tööd meie muusikutele, sisukamat kontserdielu, odavamaid pileteid jne. Nõustusid Sirbis mõned kuud täitma „Korraldaja veergu”. Kas saame nüüd lugeda, mida korraldaja ootab muusikult, kuulajalt?       

Eks ma olen neil teemadel muidugi mõelnud ja eks neid jää ikka kriipima. Korraldajana teeb kõige rohkem valu, et meie majanduslik  surutis teisenes ootamatult kiiresti eetiliseks surutiseks. Need keerulised aastad on ühtäkki õpetanud korraldajad ja kultuuriasutuste juhid üsna jõuliselt lobitööd tegema selle sõna halvemas tähenduses ja kohati selliste kahvlissepanekutega, mida viis-kuus aastat tagasi ettegi ei kujutanud. Tekk on pisike ja kõik tirivad seda enda poole … Ja selle kõige juures on põhimõttekindluse defitsiit akadeemilisema poole korralduses asi, mis paneb ikka väga muretsema.  Nagunii surub massikultuur peale igast aknast ja uksest, tele- või Interneti-kanalist. Äkki peaks kuskil olema sillapea, millest edasi ei tohiks lubada? Ma ei tõmba kuskile žanrilisi piire, aga peaksime oma kaunitele kunstidele sootuks rohkem tähelepanu pöörama. Just tähelepanu! Ma ei räägi siin tohututest rahahunnikutest, mida nagunii ei ole ega tule. Aga juba see, et teame ja teadvustame, miks maksumaksja rahaga üht või teist asutust või festivali doteerime  – juba see oleks suur asi. Paraku kipume valgusvihku võtma asju, mis müüvad või kannavad enda küljes mingeid muid aksessuaare, millel helikunstiga suurt pistmist pole … Oleme väga tugevasti sisenenud loomemajanduse ajajärku, aga majandus on ikkagi teenuste vahetuse ja tarbimise võimalus, mitte vajadus luua tarbimisväärtuse-ülest esteetikat. Jah, eks see on tarbimisühiskonna hoiakute küsimus. Aga üsna palju retoorikat ja ressurssi  on selleks nüüd kulutatud, et see „majandus” seal „loome” taga oleks kuidagi rasvasemalt esil. Äkki peaks nüüd üritama selle liitsõna esimese poole tähed jälle suuremaks tõsta? 

Eks sinu töö ongi ju selle eest seista, niipalju kui majandus võimaldab. Edu selleks! 

Jah, seda läheb vaja. Eks ole ikka lihtsam arutleda, kui teha. Aga usku ei tohi kaotada.   

Küsitlenud Tiina Mattisen