Nõndaviisi algab linateos „Hanna”, mille  režissöör Joe Wright on saanud kuulsaks filmidega „Lepitus” („Atonement”) ja „Uhkus ja eelarvamus” („Pride & prejudice”). „Hanna” on linalugu erandlike võimetega tüdrukust (mängib noor ja paljutõotav Saoirse Ronan), kelle isa kasvatab kiireks, osavaks ja külmavereliseks mõrtsukaks. Inimasustusest eemal üles kasvanud, satub ta järsku keset tsivilisatsiooni džunglit. Iseloomulikul kombel algab loodusest leitud lapse tutvumine kultuuriga vangistusega ülisalajases CIA kinnipidamisasutuses. Põgenemine sealt toob ta kannule julmad ja võimsad vastased, kelle eesotsas on minevikusaladustest piinatud luureohvitser (Cate Blanchett) ja sadistlik palgamõrvar (Tom Hollander). Luureorganisatsioonide poolt minevikus kokku keeratud intriigide ja kuritegude paljastumise taustal õpib väike tüdruk tundma inimesi, leiab sõpru ja puutub kokku eetiliste valikutega, mida ei tee kergemaks mitte mingisugune  väljaõpe.       

„Hanna” on tagaajamise film. Kindlasti elab enamik filmivaatajaid kaasa väiksele teismelisele  tüdrukule, kes kuidagi liiga vara ja liiga ülekohtuselt on kistud tagaaetava rolli. See kaasaelamine muutub kiiresti sümpaatiaks, kui selgub, et noorukese põgeniku surm peaks kinni mätsima selliste organisatsioonide sigadused, millest kodanikele vähimalgi määral aru ei anta. Vaataja silmis on vastakuti suurriiklik asutus kui avalikest huvidest võõrandunud ja ignorantne masin-monstrum ning inglinäoga tütarlaps. Selline terav vastandus tundub meie  ühiskonnas toimuvat arvestades ikka ja jälle tervislik. Poliitiliselt ükskõikseks ja tuimaks treenitud kodanikule on vaja pidevalt meelde tuletada, et ühel ilusal päeval võib ta ise osutuda tagaaetavaks ja tagakiusatuks omaenda riigi poolt.     

„Hanna” hoiab omal naiivsel moel inimestes alal valvsust ja ettevaatlikkust kõige suhtes, mis peab ennast ja oma huvisid pisikese inimese elust tähtsamaks. Ta kuulub samasse ritta selliste hoiatava alatooniga tagaajamisfilmidega  nagu näiteks „Jälitatav” („The Fugitive”), „Võrk” („The Net”), „Väljapääsu ei ole” („No way out”), Hitchcocki „Sabotöör” ja mingil moel ka Fritz Langi kuulus „M”. Erinevalt aga enamikust tagaajamisfilmidest on „Hanna” peategelane kokkupõrkeks oma võimsate vastastega hästi ette valmistatud. Ta pole enam abitu ohver, vaid sihikindel ja halastamatu vastane. Nii läheb kinokülastaja koos sinisilmse piigaga laste ristiretkele meie aja kurjuse vastu.  Samas on see film kaotatud lapsepõlvest ja lootusetust katsest võita endale tagasi oma elu, kuhu kuuluvad sõbrad ja triviaalsed vestlused hommikusöögilauas. Millegipärast meenutab „Hanna” mulle nõukogudeaegset lastefilmi „Elektrooniku seiklused”, kus üks inimesekujuline robot satub inimeste maailma, tutvub ja sõbruneb oma teisikuga, poisiga, kelle näo järgi ta tehtud, sulandub mõneks ajaks tavalisse kooliellu ja ohverdab ennast filmi lõpus,  et päästa vastavastatud inimkond. Ka tolle filmi peategelase kannul on mõneti käsitamatu kurjus, kellega võitlemiseks on ainult temal piisavalt rammu, teadmisi ja oskusi. Hannal, mõrtsukaks koolitatud tapamasinal, on midagi ühist selle androidiga: ta on kindlasuunaliselt programmeeritud konkreetsel eesmärgil, mis teeb ta sotsiaalsetes suhetes haledalt abituks. 

Mõnevõrra süngemas võtmes on samasugust sandistamist käsitletud ühes vene filmis „Plumbum  ehk Ohtlik mäng”, kus tavaline koolipoiss muudab end autohüpnoosi abil üliinimeseks ja põrub just seetõttu inimsuhetes täielikult. Lääne filmikunstis on see motiiv hästi tuntud filmist „Leon”, aga ka sellisest linateosest nagu „Koer Danny” („Danny the Dog”), kus inimest on lapsest peale kasvatatud ketikoerana. Nii tõstatab algselt üsna üheplaanilisena tunduv film teatavale naiivsusele ja ebajärjekindlusele vaatamata üsna keerulisi küsimusi. 

Linateos jätab need küsimused delikaatselt vastamata, mis on pigem selle filmi pluss kui miinus. Need on nimelt nii suured ja üldinimlikud küsimused, et Hollywoodi filmi raames saabki neile vastuseks pakkuda ainult mustvalgeid käibetõdesid. Hollywoodi formaadis on õhku rippuma jäänud küsimused palju häirivamad, kui tubli koolilapse kombel pähe õpitud ja maha vuristatud „õiged” ja „poliitiliselt korrektsed” vastused. Hanna jätab kinolinale veriseid  laipu ja rasvaseid küsimärke. Sealjuures on „Hanna” vaadatav ka kui tüüpiline Hollywoodi meelelahutus: näidatakse ilusat räpast võitluskunsti, süžee areneb hoogsalt ja kaasakiskuvalt kuni lõpuni, näitlejad võtavad oma tööd igati tõsiselt (eriti säras Hollander). Kas see film on just lastele vaatamiseks mõeldud, jääb küsitavaks, aga natuke vanema filmivaataja puhul tuleb „Hanna” küll vastu igale maitsele. Meeldivaid filmielamusi!