Teine film, mida „tARTuff” 13. augusti öö eel näitab, on seni kuulunud sarja „Unustatud filmid”. Viimastel kuudel on seda pisut alla tunni vältavat linateost paaril korral küll ka ETV mõlemal kanalil vaadata saanud, aga ikkagi on seda nähtud vähe. Suurel ekraanil haruharva. Rahvusringhäälingus restaureeritud „Ühe suve akvarellid” viib meid 1960. aastate eesti filmikunsti ärkamisaega, mil mustvalge pildiesteetika timmiti veerandtoonides kõlavaks, katsetati filmimist otseheliga ja loomulikus võttekeskkonnas, mitte paviljonis, tehti midagi, mida Andres Maimik ja Marko Raat on mõne aasta eest nimetanud „väikeseks filmiks”. Kuid – small is beautiful – ja see lausung käib Virve Aruoja 1966. aasta suvel lavastatud filmi kohta just täpselt.
Lühike sisukokkuvõte
„Ühe suve akvarellid”. Stsenarist (Lilli Prometi samanimelise novelli alusel) ja režissöör Virve Aruoja. Osatäitjad: Aarne Üksküla (Luigi), Helgi Ilo (Heidi), Albina Kausi-Üksip (Matilde), Katrin Välbe (Juula), Eldor Valter (kinomehaanik Petersell). Peaoperaator Anton Mutt, teine operaator Kaljo Jõekalda. Helilooja Veljo Tormis. 51 min, originaal 35 mm, mustvalge. Eesti Telefilm, 1966. Esmaesitus ET Vs 1. jaanuaril 1967.
Maalikunstitudeng Luigi (Aarne Üksküla) saabub maalipraktikale kalurikülla ja kohtab juba bussist maha astudes sümpaatset tütarlast Heidit (Helgi Ilo). Ulualust leiab üliõpilane üksildase vanaproua Matilde (Albina Kausi-Üksip) helesinises kodumajas. Vanaproua jutud olnud aegadest, sellesama Nõukogude Eesti rannarajoonis peaaegu et häärberina mõjuva, kunagi jõuka eluaseme elanikest, kes võib-olla ühel heal päeval tulevad veel tagasi, mõjuvad noorele mehele kummastavalt, võõristavalt. Kuidas saab kadunud aeg tagasi pöörduda? Noormeest huvitab muidugi neiu. Akvarellipraktika kalurikülas osutub algajale kunstnikule tundekasvatusreisiks ja samuti viljastavaks elukogemuseks, mille ta omandab tänu nukra perenaise kõnelustele „elamata jäänud elust”, nagu naine lõpuks kõik olnu kokku võtab. Samas külas elab Matilde kunagine sõbranna, Heidi vanaema Juula (Katrin Välbe), kellega nüüd ollakse nagu tuli ja vesi. Miks? Filmi lõpus siiski saabub leppimine.
„Ühe suve akvarellides” leidub ka huvitav vaikiv tegelaskond: Käsmu küla majad, kirik ja kalmistu 1966. aasta suvel. Kinomehaanik Petersell (Eldor Valter) oma „väärt filmi seansiga” rannaküla kinos pakub äratundmiselamuse kõigile filmiarmastajatele. Virve Aruoja film on õrn film. Sellesse peab ise siseneda tahtma, ta ei suru end kuidagi peale, lugu ja jutt liigub leebelt nagu akvarellipintsel maalipaberil. Üllatavalt täpselt kõlab omal ajal kirjutatud ametlik annotatsioon: „Film on lüürilist laadi, koelt lihtne, kuid ääretult suure ja sügava alltekstiga”. Alltekstide tabamiseks vajaks „Akvarellid” vahest isegi mõningast kompendiumi, seletuste kogu.
Kuidas saab näiteks tänapäeva noor inimene aru dialoogist, kus Luigi küsib Matildelt, kas vanaproua on kolhoosi liige, ja saab vastuseks „Pensioni ikka saan”. Niinimetatud kolhoosniku pension 1960. aastate esimesel poolel oli umbes 5 rubla, siis tõusis 12 rublale. See oli ju peaaegu olematu raha. Või teine detail, mida peab märkama, jälgides Matilde juttu oma „elamata elust”. Ta räägib 27 aastast, seega hakkas kõik tema elus viltu minema 1930. aastate lõpus, samal ajal kui terve Eesti elu hakkas viltu kiskuma. Või lause, kus ta mainib, et varem võis paatidega merele minna siis, kui ise tahtsid. Kui Matilde räägib, et maja peremees võib tulla tagasi (perenaine „sõitis ära” – ilmselt põgenike paadiga), siis on ainus selgitusvõimalus, et peremees võib naasta Siberist.
„Akvarellid” serveerib niisuguseid omas ajastus julgeid tõdesid muidugi läbi lillede, leebelt, akvarelselt. See on lüüriline ja õrn noorte inimeste armastuse alguse lugu ja samas väga aus film, kui räägitakse vanemast generatsioonist.