Nagu aga Eesti filmindust puudutavate (ajalooliste) tõsiasjadega enamasti ja pidevalt juhtub, osutusid seekordki (varasemad) otsingud üpris üleöö ebapiisavaks. Ju oli olnud uuringuteks võimalik aeg piiratud, küllap polnud ajasurfajad ka lõpuni innukad.
Milles siis asi? Nimelt ilmus – siiski – 1926. aastal veel üks uus filmiajakiri, vaevalt kuu pärast Filmilehe ilmuma hakkamist. Allakirjutanu oli küll lugenud 23. septembril 1926. aastal ajalehes Postimees ilmunud reklaami: “Lähemal ajal ilmub trükist Th. Lutsu “Tants, film ja mood””, allpool väljaande sisukord ja lühitutvustus: “Väljaanne on ilustatud hulga huvitavate piltide ja joonistustega, trükitud kriidi- ja kunsttrükkpaberile ning köidetud värviliste kaante vahele, mille tõttu ta vabalt iga väljamaa elegandima ajakirjaga võistleb. Pealadu E.K.-ü “Postimehe” raamatukaupl., Tartus.” Küsisin paarilt asjatundjalt, kes teadsid nii kirjanik Oskari (Oskar oli autorina märgitud sisukorras) kui ka filmimees Theodori tegevusest, kas nad on sellist trükist näinud. Nad ei teadnud midagi, ja sinnapaika tookord asi jäi.
Nüüd, mõni kuu hiljem, õnnestus otsimist jätkata ja selgus, et värvilise kaanega brošüür “Tants, film ja mood” (31 lk, ilmunud 1926.aTheodor Lutsu kirjastusel Tartus) on täiesti olemas raamatukogus Tallinna Islandi väljakul ning Tartus Vanemuise tänavas. Reklaamiteksti Postimehes saab tõlgendada, et tegijad kavandasid seda ajakirjana, kuid paraku pole (esialgu) midagi teada, kas veel mõni number ilmus. Küll on kindel, et “Tants, film ja mood” omas eelkäijat: 1926. aasta jaanuari lõpus andis Theodor Luts välja järeltulijast pisut õhema mustvalge trükise “Tantsuharrastaja”, mis leidub samuti mõnes erakogus ja parimates raamatukogudes. See sisaldab peamiselt Theodor Lutsu Berliinis ja Pariisis omandatud moodsate tantsusammude õpetust, reklaami ja Oskar Lutsu naljaloo “Härra K. M. Hüpelmann tantsib!”, ja muidugi hulgaliselt reklaami. Äriplaan paistis igati jumekas.
Theodor Luts ning Aksella, ta abikaasa 1924. aastast, rajasid oma ühiselu ja filmiloomingu majandusliku põhja just tantsutundide ja -võistlustega. Mõlemal alal käisid nad asja tudeerimas Berliinis ja Pariisis. Sel leheküljel siin pakub siiski huvi ennekõike filmiteema, seega sügisene väljaanne 1926. aastast, mis, nagu võib arvata, oli mõeldud konkureerima Tallinna Filmilehega. See nägi ka palju kobedam välja kui vendade Parikaste ajakirjake, Heino Lehepuu kujundus ja joonistused, väga uhke staarifotoportree Johannes Nõmmikust, Pariisis tegutsenud eesti filminäitlejast, kes aasta hiljem tegi ühe peaosa Theodor Lutsu debüütmängufilmis “Noored kotkad”. Hoolimata suurest reklaamimahust ja menuteemadest, ei majandanud ajakirjaks mõeldud väljaanne end ilmselt siiski ära, pealegi alustas Theodor juba samal aastal aktiivselt filmitootmise ettevalmistusi, konkureerides ka sel alal, nagu ühes edaspidises kirjutises loeme, vendade Parikaste ja nende Estonia-Filmiga Tallinnas. Siiski, Johannes Pääsukese ja eesti filmi sünnilinnas oli kinos Athena veel sellesama 1926. aasta 13. jaanuaril linale tulnud Balduin Kusbocki ambitsioonikas debüüt “Esimese öö õigus”. Viis päeva linastust ei äratanud erilist vaimustust ja peagi siirdus Eesti oma aja ägedamaid filmiideolooge Pariisi, hakates Postimehele saatma filmiteemalisi artikleid. Aga see on jälle uus teema. Igal juhul oli Tartu 1926. aastal filmitegemise ja sellest kirjutamise tahtmisest pakil.
Teistelegi sama ajastu Eesti filmilehtedele iseloomulikult on filmiteema juhtkirjutisel pealkirjaks “Kas kinol on eluõigust”. Vastus on muidugi “jah”. (Autori nimemärgi “-i-” taga aiman olevat Theodor Lutsu enda, kuna artikli teemad korduvad aasta hiljem, 19. IX 1927 Postimehes ilmunud programmilises loos “Eesti film on võimalik”.) “-i-” kirjutab muu hulgas “Peale selle võiks valmistada rida filme meie algupärase kirjanduse järele, mida tänulikult tarvitaksid kõik koolid ja teised hariduslikud seltsid ja asutused. Väikesest algusest kasvab pikapeale tugev tööstus, millest jätkub sisemaale ja ulatub ehk väljapoolegi.” 15. septembri Postimees oli just teatanud, et Oskar Luts kirjutab “Kevade” alusel stsenaariumi oma noorema venna Theodor Lutsu jaoks!
“Jutuajamine Pariisis töötava filminäitleja J. Nõmmikuga” on Theodori Lutsu enda tehtud, küllap juba Pariisis sama aasta alguses. Nõmmik ütleb oma jutu lõpus: “Olen kaasa töötanud suuremates Prantsusmaa filmiettevõtetes ja loodan, et see on ühe aastase töö kohta küllalt.” Meie alustavad filmiloojad käisid sama rada, mis teistegi muusade teenrid – Pariisi, ikka Pariisi. Tartu veespordimehe seiklusi Euroopa filmipealinnas maksaks igal juhul pisutki uurida.
Johannes Pääsukesega koos filmi “Karujaht Pärnumaal” vändanud Vanemuise parukameister Tõnis Nõmmits kirjutab moodsast poisipeast, avaldatud on J. Stevensi “charlestoni” “Your Eyes Told Me” noodid ja tekst, on palju tantsuõpetust nii jutuna kui pildis (Theodor Lutsult), juttu on Pariisi värskemast moest (Aksella-Hildegard Lutsult). Postimehe reklaamis lubatud Oskar Lutsu juttu “Kunstnikud” värviliste kaante vahelt siiski ei leia. Arvatavasti viitis elav klassik selle jutu tähtajaks valmiskirjutamise asemel aega lokaalis, mida “Tants, film ja mood” reklaamis järgmiselt: “Parim einelaud Tartus on Vanemuises”.