Foto : Piia Ruber
Pooleteisetunnine dokumentaalfilm “Laulev revolutsioon” on hämmastav selle poolest, et selle on teinud ameeriklased, ja paistab, et paremini, kui eestlased seda oleksid teinud. Film on selge ja objektiivne ajalooline ülevaade ligikaudu 130aastasest Eesti iseseisvumisest, mille taustaks on laulupidu, lauljad. Palun ajame natuke selle filmi tegemise jälgi. Kuidas nende ameeriklaste ja Allfilmi teed ristusid? Millal selle filmi idee välja käidi ja kuidas seda teostama hakati?
Ameeriklastest abielupaar James ja Mureen Tusty tulid 2003. aastal Concordia ülikooli meediat ja korporatiivsete videote tegemist õpetama. Jamesi isa on muide eestlane, kes läks siit ära enne sõda ja James on sündinud ameeriklasena, kes eesti keelt ei oska. Aga võib öelda, et tema nimi kõlaks eesti keeles Tusti. Eesti oli sel 2003. aastal muidugi vaba, aga Tustyd polnud Laulvast revolutsioonist kui nähtusest mitte midagi kuulnud.
Üldse mitte midagi?!
Mitte midagi. Ja see ongi imelik, et me arvame, et meie revolutsioonist teab pool maailma. Aga tegelikult ei teata sellest absoluutselt mitte midagi. Ja jälle juhtub nii, et meie omad rahvuslikud teemad, mis on erakordsed terve maailma kontekstis, nendest me ise filmi ei tee, vaid tulevad ja teevad välismaalased.
Kuidas see mõte neil ikka tekkis? Äkki keegi pani neile filmitegemise mõtte pähe?
Nemad nägid selle idee erakordsuse ära, sest neile tundus see kõik nii vapustav ja nad arvasid, et Laulva revolutsiooni teemal on eestlased teinud kümneid dokfilme. Aga kui selgus, et pole tehtud midagi, siis nad otsustasid et teevad selle filmi ise ära. Kusjuures ega siis Ameerikas ju selliseid filmifonde nagu meil EFS ja kulka pole.
Mis rolli mängisid “Laulva revolutsiooni” tegemisel siinsed konsultandid, näiteks ehk Mari-Ann Rikken-Kelam või Mart Laar?
Siis kui Tustydel see idee tuli, hakkasid nad muidugi meie inimestega rääkima, otsima. Oleme Tustydega seotud ühe ja sama produtsentide organisatsiooni. Nad pöördusid Allfilmi poole, me hakkasime nõustama, otsima inimesi, kellega rääkida, ja nii nad hakkasidki vaikselt oma infobaasi kasvatama. Infot tuli väga-väga palju, igaüks rääkis muidugi oma lugu ja Tustyd pidid selle ladestuse hulgast oma pildiloo lõpuks kokku panema.
Jah, see paistis küll heas mõttes objektiivne ja ajalooline. Kas võite ikkagi nimesid nimetada, kes konsultantidena aitasid, kaadri taga suunasid?
Seal olid Marju Lauristin, Trivimi Velliste, Tunne Kelam, Hagi Šein, Heinz Valk, Savisaar… neid on palju. Me tegime 40 intervjuud, filmi jäi neist muidugi hoopis vähem. Kõik, kes osalesid selles protsessis organisatsioonide või ühenduste juhtidena, kõikide nende poliitiliste jõududega, kes Laulva revolutsiooni ajal Eesti iseseisvust taastasid, kõikidega sai räägitud. Filmi monteerimisel tehti kolm versiooni, iga versiooni katsetasime nende inimeste peal, kes tegid ajalugu, samuti ka tavavaatajate peal. Oluline oli see, et kõik faktid oleksid õiged, et jõujooned oleksid õiged ja et inimlik emotsionaalne ei kaoks ajaloo massiivi.
Kuidas teile tundub, kas film on poliitiliselt tasakaalustatud või äkki liiga isamaaliselt kallutatud?
Ei, ma ei leia seda, et oleks kuhugi kaldu. Minu meelest on see film väga liigutav lugu, ajalooline dokumentaalfilm ühe riigi iseseisvaks saamisest, kusjuures äärmiselt emotsionaalselt jutustatud.
Jutustajaks on Oscari laureaat Linda Hunt. Filmi tehti kolm aastat. Palju oli finantseerijaid? Kas Allfilm andis ka oma panuse?
Kõigepealt me tegime täiesti oma rahaga kümneminutise treileri, esimesed intervjuud, mida oli vaja selleks, et autorid saaksid hakata raha korjama. Nad läksid USA-Balti fondi, mis ühendab Eesti organisatsioone, kus oldi äraootaval seisukohal. Esimene, kes andis sada tuhat dollarit, oli Steve Jürvetson ja siis tulid ka teised otsa. Jürvetson vaatas esimese montaaži, mis oli igavesti pikk ja lohisev, siis andis teise sada tuhat ja lõpuks andis kolmanda veel.
Kes vähem finantseerisid?
Kitslerid andsid seitsekümmend ja pärast kakskümmend veel. Küsimus polegi fondides, ülejäänud on eraannetused, mida oli päris palju. Mõni andis tuhat, mõni kaks, nimekiri on päris pikk.
Kokku võib rääkida miljonist dollarist?
Veidi vähem, Eesti kroonides läks see film maksma seitse miljonit.
Hea eeskuju teistele dokumentalistidele, kuidas teha pooleteisetunnine haarav, ülevaatlik ja emotsionaalselt soe ajalooline tõsielufilm.
Produtsendid, režissöörid on teinud seda tööd ilma rahata, missioonitundest.
Valgustajad ja helimehed said makstud, Jürvetson on pooleldi eestlane, raha andsid ka EFS, kulka, kultuuriministeerium. “Laulev revolutsioon” on heas mõttes üks tõeliselt õnnestunud koostööfilm, mis alles hakkab oma vaatajaid koguma.
Eesti-poolne panus on organiseerimine, võtted, leidsime kontaktid, olime intervjueerijad, näiteks Mati Talvik, kogu montaaž, muusika, arhiivimaterjalide otsimine ja palju muudki oli meie õlul. Pöördusime ka amatööride, näiteks Tõnu Aru ja Viktor Siilatsi poole, kes võtsid 8 mm peale.
Täna tuleb “Laulev revolutsioon” Eestis linale 15 kohas. Kus võiks see film veel levida? Näitamise väljavaated, läbirääkimised, levipotentsiaal?
Praegu otsivad Tustyd Ameerikas leviagenti, filmi tahetakse jooksma panna sealsetes art house’ides, kus linastuvad ka dokumentaalid. New Yorgi avalik televisioon on huvi tundnud ja tõenäoliselt ostab ära. Aga põhiline leviruum on ikka Euroopa, milleks on vaja müügiagenti, kes tuleb filmiga turule. Meie kokkulepe on selline, et Eesti territoorium on Eesti tootja käes, et mina näitan siin ja teen selle filmiga Eestis raha.
Kes on Eestis filmi vastu huvi tundnud?
President ja saatkonnad ja… Tegime filmi juurde õpetajate jaoks abistava seletuse, sellise voldiku nn teachers gaid’i, milles on abistavad küsimused, kuidas koolis selle filmi arutelu läbi viia. Aasta lõpus hakkame DVDd tegema. “Laulev revolutsioon” on ideaalne materjal meie maa ja ajaloo tutvustamiseks.