Küll on Mattheus väga soojalt kirjutanud vanaemast; need on raamatu parimad leheküljed, mille väärtust ei kahanda tõsiasi, et varem on armastatud vanaema surma harukordse jõuga kirjeldanud Proust („Kaotatud aja otsingud”, III köide, „Guermantes’ide pool”, 2. osa). Mattheuse loomingulised probleemid on mulle samuti tuttavad – mälu ja kui palju seda  saab usaldada. Tagantjärele kipub minevik üheks suureks massiks sulama ja seda korrastada pole lihtne. „Lapsena tegi mind kurvaks kosmonaut Vladimir Komarovi hukkumine. See juhtus 1967. aastal,” kirjutab Mattheus (lk 12). Kuid kõigest lõik hiljem teatab ta, et samamoodi põdes ta 1957. aastal kosmosesse läkitatud peni Laika hukkumise pärast. Miski siin ei klapi. Kui Mattheuse „lüüriline kangelane” oli laps Laika aegu, siis kümme aastat  hiljem pidi ta olema juba nooruk. Ja vastupidi: kui ta oli laps Komarovi aegu (mis on autori vanust arvestades tõenäosem), siis ei saa ta ise mäletada Laikat (ehkki Mattheus väidabki ühes teises kohas, et mäletab end aastase imikuna).   

Küllap on tegemist n-ö „valemäluga”, kus kusagilt kuuldut või loetut hakatakse äkki pidama isiklikuks kogemuseks. Umbes samamoodi on lugu Mattheuse mälestustega poelettidest. Kalamarja ei saa tema kangelane kuidagi mäletada, sest pärast Stalini surma muutus see defitsiidiks. Ja kust võtab Mattheus, et oliivid pärinesid „kommunistlikust Kreekast”? Kreeka pole kunagi olnud kommunistlik maa.  Pärast sõda tegi Churchill Kremlis Stalinile ettepaneku Balkani maad ära jagada, soovides Kreekat Inglismaa mõjusfääri, ja Stalin nõustus. Kuivõrd nende tehing erineb MRPst? Palju kirjutab Mattheus budismist. Seda on huvitav lugeda niikaua, kuni tema mõtted on tihedalt seotud jutustuse koega. Ka mina mäletan õhukesele paberossipaberile trükitud tekste, mida nõukogude ajal täiesti ilma rahata tõlkisid ja paljundasid inimesed, kes selle asemel oleksid mõne praeguse ministri kombel võinud teha komsomolikarjääri. Peale Linnart Mälli ohverdas budismile palju aega ja jõudu Jaan Kaplinski. See oli ilus ja romantiline aeg. Erinevalt enamikust jäi Mattheus budismi juurde, tema jaoks ei piirdunud asi silmaringi avardamisega, ta leidis endale sealt toetuspunkti.       

Miks mitte, kui on olemas õigeusklikke kirjanikke, võib olla ka budistlikke. Kirjanduslikus mõttes tekib probleem sel hetkel, kui Mattheus katkestab äkki oma intiimse sisuga pajatuse ning kannab viimase peatüki tegevuse üle Indiasse. Ning kohe selgub, et reaalset Indiat tunneb ta halvasti. Veel mõned aastad tagasi poleks see ehk nii silma torganud, kuid nüüd on meil seal oma emissar Ly Unt, kelle „Varanasi päevaraamatud” annavad Indiast eheda pildi, täis hääli, lõhnu ja värve; Mattheuse filosoofilised mõtisklused jäävad Undi tekstide  kõrval steriilseks.       

Siiski on „Vabanemine kuulmise läbi” kokkuvõttes küllaltki hästi kirjutatud, silmatorkavaid stiilivigu leidus vaid mõni üksik (lk 22, lk 23). Natuke on makstud lõivu kehtivale poliitilisele ja postmodernistlikule konjunktuurile, kuid tõesti üksnes natuke. Vaid paaril korral kerkib keelele küsimus, kas budistid tõesti  eristavad inimesi rahvuse järgi. Ja ehkki kõikvõimalikke eritisi Mattheuse raamatus jätkub, ei lasku ta kordagi labasusse. Mattheus on elanud, mõelnud ja kannatanud ning ta oskab oma kogemuse teisteni tuua.