Masing taipas juba eelmise sajandi kolmekümnendatel aastatel, et indogermaanid tekkisid umbes aastal 2000 eKr hobuse taltsutamisega Kaspia mere kohal olevais steppides soomeugrilaste ja kaukaaslaste segunemisest. Sellest on kirjutanud ka lingvist vürst Nikolai Trubetzkoy. Ja ega neid, kes seda „teooriat” usuvad, pole olnud palju siis ega ole ka praegu. Nüüdne populaarne Marija Gimbutase teooria indogermaanide iidsuse ulatumisest kümnete tuhandete aastate taha on muidugi tühimüüt, aga seda usutakse kahjuks ka meil. Kuid Uku Masing on uurinud relikte ajast, mil veel polnud indogermaane, kuid meie olime juba ammu olemas. See, et oleme seotud nende iidsete reliktidega, tõestab ka meie iidsust. Masing on rõhutanud nende tähtsust ning kirjutas kord, et meil on küllalt materjali uurimiseks ning me ei pea pühenduma indogermaanide uurimisele, sest nood teevad seda ise agaralt.
Uku Masingu erakordsus folkloristide seas ilmneb tema uurimuste haardeulatuses, sügavuses ja detailirohkuses. Ja muidugi rõhutas ta, et teadlasel peab olema ka kujutlusvõimet, ning seda Masingul on küllaga. Kõikide uurimuste puhul me näeme, et ta avastab alati uut, näeb uuritavat uuelt küljelt. Masing valdas palju keeli, ta rändab Eestist Lähis-Itta, indiaanide juurest Siberisse, Sumerist polüneeslaste juurde. Ja alati leiab ta uut ja huvitavat. Tema seisukohad on nii erisugused, et need pole leidnud kahjuks järgijaid. Ikka lepitakse vanade seisukohtade korrutamisega. Aga me oleme iidne rahvas ja et me ikka veel elame siin maal juba üle kümne tuhande aasta, see teebki meid salapäraseks, ka keel muidugi. Ja me ei tohi ennast maha müüa kassikulla eest. Kui me vaatame uurimusi „Tõopoisikene” ja „Salmelaulu” paralleelidest, siis näeme, et Masingu seisukohad erinevad kardinaalselt teiste uurijate omist. „Tõivu” algtähendus on soome „toivo” järgi „soov”, seega „tõopoisikene” oli „poisikene, kellest midagi soovitakse, midagi loodetakse”. Poisike, kes peab teatavaid tabusid, on tõopoisikene, sest nõnda kasvades võib ta teha tulevikus midagi erilist. Oluline oli teatava ajani „kasvamine kaane all” ja mitte suhtlemine omavanustega ajani, mil ta tundis end valmis neid üllatama mingi vägiteoga. Paralleele sellega on indiaanel ja Kaukaasias. „Salmelaulus” aga Masing räägib salves (aidas) kasvanud neiust. Paralleelid on Kaukaasiast, Mordvast, Vepsast. Ja Masing ei usu, et laul on tekkinud üldse siin ja määrataval ajal.
Eriti vägev on uurimus „Osmi olemusest”, kus Masing näitab, et Julius Mägiste ja Matti Kuusi eksivad oma seisukohtades. Siin pole midagi tegemist viljaga, vaid loomaga, õigemini „hingeloomaga”, kes on küti „õnn” ja selle looma tapmisel kütt jääb põdema, „mädanema”. Ja oluliseks loomaks siin on ahm. Jälle täiesti erinev vaatenurk. Kõige pikem uurimus selles raamatus on „Kõuelind ja veesarvik”. Selles rõhutab Masing Eesti tähtsust, rändab Lähis-Itta, Sumerisse, leiab paralleele Siberist, indiaanelt. See põhjalik uurimus on näide, milline peaks olema uurija põhjalikkus, ainese tundmine ja järelduste tegemine.
Uku Masing vihjab ka strukturalistide teooria küündimatusele, selle teooria kuivusele. Masing läheb allikateni välja, ta ei lepi üksikute näidete alusel järelduste tegemisega, tema sihiks on loo algkuju avastamine, taastamine. Väga õpetlik on uurimus Eesti ja Kaukaasia
folkloori paralleelidest. Masing ütleb, et ta on neid leidnud üle kuuekümne. Siin on eriti vajalik jätkata Masingu tööd, uurida edasi neid paralleele. Amirani ja Kalevipoja paralleel on eriti huvitav ning Masing kirjutab, et Amirani kohta oleks vaja uut uurimust. Ehk Eestis sünnib see kord?! Uurimuses „Catal Hüyüki rahva mütoloogiast” on vaadatud täiesti uue nurga alt selle vana arheoloogiapaiga rahvast. Masing kinnitab, et seal oli küttide usund, tegemist pole viljakusnaiskujudega, vaid metsloomade haldjatega, kaitsjatega. Masingu seisukohad erinevad jällegi teiste uurijate omist. Õnneks on uurimus ka inglise keeles olemas, nii et seda saavad lugeda ka saksad. Kogu raamat on tulvil huvitavaid detaile, paralleele ja vaatlusi ning järeldusi. Ei ole meil praegu uurijat, kes suudaks osagi sellest jätkata, mida Masing suutis üksinda. Meie praegused uurijad nokitsevad üksiku probleemi või objekti kallal, suutmata tuua paralleele kogu maailmast. Uku Masing on universaalne geenius, kes kutsub meid oma rahva juurde, nägema meie rahva iidsust ja rikkust teiste iidsete rahvaste seas. See iidne tarkus üha taganeb pealiskaudsuse ees, tarkus pudeneb üksikfaktide reaks, neid ei osata omavahel siduda, inimene killuneb. Uku Masing tegeles oma elu jooksul nii paljude asjadega, oli lingvist, luuletaja, etnograaf, botaanik, teoloog, kunstnik, folklorist, kuid rõhutas alati, et kõik see on talle üks. Jah, Uku Masing oli oma haaramatuses üks tervik, millest meie haarame ainult kilde. Kuid see ei tähenda, et meil ei oleks temalt lõpmatult õppida. Ja kui seda ei tehta nüüd, siis on kindel, et saja-paarisaja aasta pärast tehakse seda niikuinii. Muidugi juhul, kui siis on veel eestlasi. Ja kui meid enam ka ei ole, siis jäävad Uku Masingu uurimused selles raamatus alatiseks haruldasiks aardeiks maailma kultuuri.