Eesti põhiseaduses paika pandud sihid ja põhimõtted on head ja seda ehk enamik ei vaidlusta. Kuidas Eesti riigil on aga õnnestunud hoida ja arendada eesti rahvast, keelt ja kultuuri? Kas praeguste ja tulevate põlvede heaolu on tagatud? Kas ikka on selge, et riik on inimese, mitte inimene riigi jaoks? Kas riik on sisemise ja välimise rahu pant? Kas igaühele on kindlustatud minimaalne väärikas äraelamine?
Tervikliku käsitluse koht on Juridicas, Akadeemias või Riigikogu Toimetistes, põhiseaduse sisu on avatud põhjalike riigiõiguslike analüüside toel valminud põhiseaduse kommenteeritud väljaannetes (viimati 2008 lõpus) ja riigikohtu praktikas. Siia mahub vaid killuke mõtteainet mõnes ühiskonna ühtehoidmise ja Eesti kestliku julgeoleku küsimuses. Üks möödunud kahe aastakümne keskseid õigluseküsimusi oli ilmselt omandireform. Kas anda maa ja majad neile, kes neid parasjagu kasutavad, või on õiglane tagastada põllud ja eluruumid endistele omanikele? Eesti valis mõnede eranditega teisena nimetatud tee. Raske öelda, kas erastamise teistsugused alused oleksid suguvõsasid ja kogu ühiskonda vähem tülli pööranud, aga samas andnud poliitilise võimu vaba ühiskonna meelsust kandvatele inimestele ja aidanud majanduse nii ruttu jalule. Võib-olla jah, tõenäolisemalt mitte. Omandireformi asjus oli pigem reegel kui erand, et vaidlevad pooled jäid lõpuni oma õigusele kindlaks, see tähendab, et peaaegu kõik süüdistasid oma käekäigus kohut. Mis siis, et kohus pidi rakendama segasevõitu ja pidevalt muutuvat seadust. Niinimetatud ümberasujate vara tagastamise asjus tehtud riigikohtu otsuse jättis riigikogu aga sootuks täitmata, keeldudes otsustamast, kas Saksamaale siirdunutele tuleb vara tagastada või tuleb korterid üürnikele erastada. Juristkonnas naljatati, et läks kehvasti, et põhiseadusele ei kirjutatud rakendussätet, mille kohaselt omandireformi vaidlusi kohtutes läbi ei vaadata. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga ühinemisel tehti aga tõesti reservatsioon, mille kohaselt omandireformi seaduste osas Eesti end lepinguga seotuks ei tunnista. Tänaseks on omandireformi tulemused settinud.
Osal ilmajäänuist võib kurval kombel okas hinge jäädagi, muu hulgas umbusk riigi, kohtu ja kaasinimeste vastu. Kas oleks saanud paremini? Visaku esimene kivi see, kellel oli tõestatud parem retsept. Võrdluses teiste riikidega tuldi toime pigem hästi.
Igaühe omand on puutumatu, aga omandit ei tohi kasutada üldiste huvide vastaselt, ütleb põhiseadus. Eraomandiga taasharjumisel kippus õigusega kaasas käiv kohustus varju jääma. Muide, vastava peatüki pealkiri ongi „Põhiõigused, vabadused ja kohustused”. Praegu tõusetub omandiprobleem ennekõike linnade ja valdade planeeringute kehtestamise ja teostamisega seoses. Kohtupraktika on kinnitanud, et maaomanikul ei ole õigust oma maale rajada nii tasuvaid ehitisi, nagu tema ise soovib. Planeerimine on avalik, mitte eraasi. Ja omand kohustab. Kõneldes Eesti riigist kui sisemise ja välise julgeoleku pandist ei saa mööda Vene kodanike ja kodakondsusetute hulgast Eesti elanike seas. Meil pole vahest ohtlik mitte „multi-kulti” ja sellevastased meeleolud eestlaste seas, vaid hoopis hõlpsasti ärakasutatava kogukonna olemasolu. Kakskümmend aastat pärast iseseisvuse taastamist on ikka veel eesti koolid ja vene koolid, kaks eraldi haridussüsteemi. Kas lihtsam kodakondsuse andmine 1990ndate alul oleks võinud suure jao tänastest Georgi lindi kandjatest Eesti-meelseks muuta, s.t panna loobuma oma mütoloogiast? Seda ei saa me kunagi teada. Aga usutav see ei tundu.
Omaaegse Kirde-Eesti eraldumisreferendumi tunnistas riigikohus põhiseadusevastaseks. Kergemeelne oleks loota, et sellega on Eesti terviklikkust ohustavad jõud raugenud. Asja teeb halvemaks see, et Eesti-Vene piirileping jäi jõustumata. Võõrriigi piiri ääres ja pealinnas tihedalt koos elavad manipuleeritavad mittekodanikud ja kontrolljoon praktikas tunnustatud piirilepingu asemel annavad kokku ohu, mida oleks rumal alahinnata. Põhiseadus jättis reaalselt toimiva piiri riigikogu ja valitsuse tööks. Vaevalt et lootuses venitada Eesti võimu alune maa-ala Tartu rahu järgsete piirideni. Jah, julgeolekut on tugevdanud Euroopa Liitu ja NATOsse kuulumine. Siiski peab ka ise edasi pingutama.
Neid teemasid on muide tegelikult ohtlik avalikkuse ees lahata, nõnda ka riigi sotsiaalkindlustussüsteemide kestlikkust kahe ja enama põlvkonna perspektiivis. Ajakirjandusja sõnavabadus on Eestis jätkuvalt ülejäänud Euroopa taustal avar, ent keeruliste asjade asjalikku arutelu pärsib pealiskaudsus. Meelelahutuslik, mitte tõsiseltvõetav ajakirjandus on vist vabale ühiskonnale ohtlikumgi kui tsirkuseks muudetud poliitika. (Siin on kasutatud ajakirjanduse mõistet laialt, sest see, mida massiliselt tarbitakse ja mis sestap loeb, on ju online, see, mida ajakirjanikud ise mitte-ajakirjanduseks e meediaks nimetavad).
Üllatav areng! Reeglina peljatakse sõnavabaduse ahendamist riigi poolt, selle eest kaitsma on seatud ka Eesti põhiseadus. Kas pole aga tõetera selleski, et arvamusvälja on lahjendanud lisaks liigse laenukoorma all ägavatele pelglikele inimestele ka ajakirjandus ise, saagides raha- ja tööjõuhädas oksa, millel ise istub: laseb liig tihti mõistlike arvamusavalduste pinnalt käibesse asjatundmatuid paanikasõnumeid. „Parteijuugendi” ning igavlevate ametnike näputööna valmiv anonüümne sõim on selle kõrval tühiasi. Üha enam neid, kelle sõnumit oleks avalikku arutellu tarvis, eelistab võimalusel vaikida. Selles pole süüdi valitsus ega parlament, pigem tuleb noid kiita, et pole kehtestatud ränka ajakirjandusseadust, mis alles jäänud võimekate ajakirjanikegi töö põrguks teeks.
Rahvale suunatud poliitika meelelahutuslikkus ja erakondadesisene „kõva käsi” on enamasti viimase kümne aasta nähtus. On see samm edasi või tagasi? Edasi nende meelest, kes on tahtnud, et Eesti sarnaneks teiste, n-ö vanade riikidega. Palun väga, see on käes! Professionaalsed poliitikud, kelle ainus amet ongi poliitika ning parlamendi sisuline allutamine valitsusele (parlamendi olemuslikku ülesannet täidab opositsioon, kellel aga enamusvalitsuse korral pole teatavasti otsuste tegemiseks hääli). Kui mõni aeg tagasi oli odav populism laiduväärne, siis nüüd ei tunta populismi enam äragi. Või leitakse, et populism on võimulesaamiseks hädavajalik, küll pärast jõuab ausalt valitseda. Tõesti tahaks, et suudetaks neid, kellele on olulisem isiklik populaarsus kui Eesti hea käekäik, ära tunda ja nende kangelaseks upitamisest hoiduda.
Tundub, et hästi on läinud enam-vähem kõik see, mille Eesti nupukad inimesed on oma peaga välja mõelnud, lähtudes tegeliku elu ja tema seaduspärasuste tundmisest ning loogikast. Kahetsusväärselt tähendab paljudele tarkus siiski etteantu püüdlikku kordamist. Näiteks avaliku teenistuse tulemusjuhtimise rakendamine on tekitanud nii palju mõttetut kulu, et seda on ilmselt piinlik kokku arvata. Võõraste seaduste tõlkimine ja üldse seaduste pidamine asjaks iseeneses niisamuti. Mõned ministeeriumid püüavad jätkuvalt seadusi kokku-lahku kirjutada, arvestamata kaht olulist tõsiasja: seadusel pole mõtet, kui seda ei täideta; ning iga uus seadus, isegi kui on tehtud vaid ilulisi muudatusi, nõuab ametnike, kohtunike ja üldse kõikide seadusetäitjate ümberõpet. Seadus ei tohiks olla see tööriist, mille järele probleemi märgates esimesena haaratakse, et siis veidi aja pärast taas imestunult pead vangutada: elus ei muutunudki midagi või läks koguni halvemaks ja raha kulus ka ära. Seevastu seaduste rakendamise korralduses on näha kiiduväärset: võrrelgem vaid kohtuid, politseid, kaitseväge, maksu- ja tolliametit, piirivalvet, vanglaid jpt asutusi aastal 1992 ja aastal 2011. Võib vahest täitsa uhke olla.
Ajuvaba ühtlustamise tulemusel on kitsenenud Eesti
ühiskonnateaduse põhiseaduslik vabadus: uurida ei saa mitte seda, mida on vaja, vaid seda, mida õnnestub võõrkeelses väljaandes avaldada. Nõnda on ka teadlaste panus Eesti riigiehitamisse kasin. Inimesed, kes võiksid riigi ja omavalitsuse ülesannete ja raha mõistliku jaotuse ning uued vallapiirid välja pakkuda, on olemas. Kui nad tahavad aga teadlasena „elus” püsida, peavad nad teenima oma puuslikke. Põhiseaduses ette nähtud kohaliku kogukonna autonoomiat ei ole suudetud 20 aastaga välja arendada. Ometi oleks see võimalik. Nii nagu on võimalik teha iga päev midagi, et Eestis oleks parem elada. Mis ongi oma riigi mõte ja milleks oleks piisavalt võimalusi, kui oldaks kokkuhoidlikum, loobutaks kulukast asendustegevusest ja bürokraatiasiseste lisatööde väljamõtlemisest. Eesti riik on niigi kallis pidada: rahvastiku tihedus väike ja maa-ala suur. Aga see on ainus koht, kus valitseb eesti kultuur. Selle nimel võiks enda suhtes ju nõudlikum olla küll.
Juristide seas on aastaid ringelnud soov kirjutada ühiskonna ajaloolis-kultuuriline aluslepe juura „salakeelde” ja see nõnda „omastada”: on öeldud, et põhiseadus ei ole terminoloogiliselt täpne, osa inimesi on kibelenud Euroopa Liidu liidumaa konstitutsiooni kirjutama, küllalt on neidki, kes kasutaksid põhiseaduse ümbertegemist uute tasuvate ametikohtade loomiseks. Muidugi võib vaielda, kas põhiseadus peaks olema juriidiliselt puhas õigustekst, põhimõtteid ning eesmärke seadev ürik või hoopiski kodanikuõpetuse õpik. Aga: kas ei peaks keskenduma hoopiski nendele muredele, mis Eestis elada tahtmist vahetult mõjutavad? Ja kas ei peaks siiski julgema kahe aastakümnega saavutatust siiralt rõõmu tunda. Mööngem: Eesti on kahekümne aastaga tublisti kasvanud. Poleks nii palju julgenud lootagi.