Eduloo algust tähistab kõige suurem  õnnestumine üldse, mida ühe rahva ja rahvuse ajaloos võib leida – ohvriteta vabanemine ja (taas)iseseisvaks saamine. Vabanemise veretuses on tohutu annus kordumatust. Veretu vabanemine sai võimalikuks ainult tänu eestlaste pragmaatilisele mõtlemisele ja mõistuspärasele käitumisele. Eesti ühinemine Euroopa Liidu ja NATOga on vaid kinnitanud rahva meelelaadi arukust. Eesti on jõudnud välja parimasse võimalikku julgeolekuseisundisse, mida 
võimaldab kaasaegne heitlik maailm.       

Põhiseaduse Assamblee kokkukutsumine 1991. aasta augustipäevadel ja uue põhiseaduse sünd 1992. aastal kujutasid endast sügavat  ja kaugeleulatuvat ühiskondlikku ning poliitilist kokkulepet. Siit ka stabiilsus, mis on iseloomustanud Eesti arengulugu. Meil ei ole olnud ühtegi põhiseaduslikku kriisi, meil pole olnud isegi mitte ühtegi sisulist valitsuskriisi. Põhiseadus on osutunud väga kvaliteetseks riigipidamise instrumendiks. See on saavutus, mille väärtust on võimatu alahinnata. Põhiseadusele tuginevalt on maksma pandud uus õiguskord, mis kohatisele ülereguleeritusele  vaatamata on igal juhul Eesti eduloo kaasautor.       

Reformid ei ole kunagi sajaprotsendiliselt õiglased. Eesti majanduse start iseseisvuse taastamise perioodil oli kiirem ja edukam kui kõigil teistel lähematel ja kaugematel saatusekaaslastel. Miks? Üks vastus peitub kindlasti  edukas omandi- ja maareformis ning nende reformide pärisosaks olnud erastamises. Reformide väljatöötamise ja rakendamise aegne valitsus ja ülemnõukogu olid võimelised omaks võtma ning omandi- ja maareformi suhtes rakendama restitutsiooni põhimõtet. Eesti Kongress ja Eesti Komitee olid võimelised loobuma täielikust restitutsioonist omandisuhete kujundamisel. Sellega oli sündinud eeldus fundamentaalseks kompromissiks.  Eesti omandireform oli õigluse kategooriale kui fundamentaalsele väärtusele lähedane protsess, mis pälvis erinevate poliitiliste vaadete kompromissina ühiskonna suurema osa toetuse. See toetus lõi omakorda aluse edukatele majandusreformidele, mis olid aegajalt vägagi valulikud. Seda taluti ja aktsepteeriti, sest üldist reformiloogikat peeti valdavalt õigeks ja õiglaseks.     

Üheksakümnendate aastate alguse edukad reformid tagasid Eestile tunduvalt kiirema stardi ja kogumis stabiilsema arengu kui mis tahes teisele Ida-Euroopa riigile. Eelöeldu laieneb ühteviisi majandusele, õigusele ja poliitikale. Tänu lähimineviku arengule ja tänasele  seisundile on Eesti saavutanud nii Euroopa kui ilmselt suurema osa maailma silmis kuvandi, mille võiks lühidalt kokku võtta sõnadega: „Väike, kuid tubli”. Kuvandi osas on Eesti jõudnud Ida-Euroopast Põhja-Euroopasse, mis on igati märkimisväärne saavutus.   

Eesti hiljutine liitumine Euroopa ühisrahaga demonstreeris taas Eesti võimekust end selge eesmärgi saavutamise nimel ka kõige keerukamatel kriisiaegadel kokku võtta ning positiivselt  eristuda mitte ainult „uuest” Euroopast, vaid ka paljudest „vanadest” Euroopa Liidu liikmesriikidest.   

Paraku ei ole tulevik kohustatud olema helge, loitsimisega tulevikku ei loo. Tulevase eduloo jaoks on vaja tänaseid otsuseid, millest mõne tegemiseks on parim aeg juba möödas. Selliste otsuste tegemiseks tuleks pöörduda rahvatarkuse juurde: „Parem hilja kui mitte  kunagi”. Tuleviku perspektiive tuleb hinnata läbi kestlikkuse prisma. Eesti demograafilise arengu suund on negatiivne. Maksumaksjate ja maksutarbijate disproportsioon süveneb. Eesti riigi pidamisega seotud kulud on põhjendamatult kõrged. Keskvõimuasutused ja kohalik võim ei toimi ühtse  valitsemise põhimõtetest lähtuvalt, talumatult palju esineb dubleerimist ja killustamist. Sageli ei toimi haldus kooskõlas heade tavadega. Võim peab teenima rahvast, mitte vastupidi. Kodanik peaks olema kõigisse asutustesse oodatud ja teda peaks võimaluste piires alati aitama ja suunama. Praktika on viimati kirjeldatud ideaalist üpris kaugel. 

Valdav osa kohaliku omavalitsuse üksustest ei ole võimelised oma funktsioone täies mahus täitma, mistõttu selliste üksuste territooriumil elavatele inimestele ei ole tagatud kvaliteetsed avalikud teenused. Kohalike omavalitsuste ja riigi vahel valitseb rivaliteet, mis tõstab põhjendamatult riigipidamise hinda maksumaksjate jaoks. 

Euroopa Liidu toetustele ei saa ega tohi rajada riigi tulevikku. Eesti on kaotamas isemajandamise võimekust. Haldusreformist,  sealhulgas haldusterritoriaalsest reformist on Eestis räägitud täpselt sama kaua kui vana on taastatud Eesti. Tulutult. Poliitiline solidaarsus haldusreformi ideede uputamisel on olnud ja on jätkuvalt enneolematult suur ja järjekindel. Sellises olukorras ei jää üle muud kui pöörduda rahva kui kõrgeima võimukandja poole ja kutsuda rahvas referendumile. Selline referendum oleks kodanikkonnale ka olulise signaliseeriva tähendusega sündmus, kuivõrd tegemist oleks esimese rahvahääletusega põhiseaduse kahekümneaastase kehtivuse järel. Haldusreformi käivitamiseks ning seejuures ka realiseerimiseks piisaks, kui põhiseaduse §-s 155 asendataks sõna „vallad” sõnaga „maakonnad”, mille tulemusel saaksid Eestis kohaliku  omavalitsuse üksusteks maakonnad ja linnad. Vallad kui omavalitsusüksused kaoksid. See oleks alustusena juriidiliselt küll lihtne, kuid poliitiliselt ikkagi keeruline: põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu rahvahääletusele panekuks on vajalik riigikogu koosseisu kolme viiendiku nõusolek.       

Ometi on muudatused möödapääsmatult vajalikud. Riigi ja kohalike omavalitsuste kulukus ületab ühiskonna võimalused riiki edukalt pidada. Ilma riigipidamise korrastamiseta ei pruugi Eesti Vabariigi edulugu kesta. Vajadus riigipidamise reformi järele, mille üheks osaks  on haldusreform, on ilmne. Riiki peetakse ja hoitakse kodanike ja elanike jaoks. Kodanikel on õigus ja kohustus nõuda, et IME (isemajandav Eesti) kestaks.