Ma ei tea, kuivõrd on üldse võimalik hinnata, meil ja praegu, seda viimast kahtekümmet aastat. Kõik on ju alles nii pooleli. Saavutustele, mida harilikult loetletakse, NATO, EL jne (eurost ärme parem räägi), ei saa ju anda veel mingit vähegi lõplikku hinnangut. Kas seda Euroopat, seda NATOt, kuhu me 20 aastat tagasi unistasime (kui unistasime), on enam üldse olemas? Selsamal hetkel, kui meie sinna jõudsime, said nad teiseks. Ka need osutusid kummalisel kombel minevikueesmärkideks, nagu vana hea eesti aeg. Me jäime sinna saatuslikult hiljaks.
Isegi kui eeldada, et meil on mingi ülevaade protsessist, kus me oleme ise sees ja mis on veel igatpidi pooleli (nagu meie elugi – kuigi me ei tea selle järgneva osa pikkust), siis mis alusel seda hinnata? Ma ei oska isegi seda öelda, kas ma ise elan paremini kui aastal 1991, rääkimata kogu rahvast. Mis mõttes? Jah, raha on rohkem vahest isegi neil, kellel seda on vähe. Aga mis see ka maksab? Peaaegu kõik on käinud välismaal, paljud on sinna jäänudki. Pole neid hirme, mis siis, on teised. Autod on teised kui siis, asjad kodudes teised, eriti kui nõukogudeaegsed kohvitassid ja raamatud on prügimäele viidud. Aga kui pole, siis saab tänini ka nendega läbi. Suurem osa inimesi Eestis elab nõukogude ajal ehitatud majades ja korterites, kuigi mõned ka eesti-, mõned tsaariaegsetes. Suurem osa inimesi, kes Eestis praegu elavad, on ise ka nõukogudeaegsed. Aga on veel ka hulk eestiaegseid inimesi. Isegi tsaariaegseid on veel, aga nad on väga-väga vanad ja võib vist öelda, et tsaariaega ei mäleta enam keegi. Hiljuti veel mäletati! Kas ei olnud ka 1991 alles väga hiljuti?
Esimene uue vabariigi aegne põlvkond alles astus ülikooli. Need, kes Eestis praegu teevad ja toimetavad, ja eriti need, kes otsustavad, on kõik puht nõukogudeaegsed inimesed, isegi kui nad ei pärine Nõukogude Liidust (nagu vabariigi president, näiteks) – aeg on ikka sama. Ma ei ütle seda mingis halvas mõttes. Ega ka heas. Ma ise olen ka puht nõukogudeaegne inimene, saanud oma hariduse, ideaalid sealt. Mitte et need oleksid sellepärast olnud nõukogude ideaalid. Vastupidi! Kõik ju teavad … Just nimelt eesti aja tagasitulek on nõukogudeaegne ideaal, üks võimsamaid. Ja sellele me hakkasimegi ehitama, sest teist polnud kusagilt võtta … Eks see, et ta ikkagi tagasi ei tulnud, et teda kunagi enam ei tule, ole ju olnud natuke valus ka. Aga inimene harjub, teiste sõnadega, unustab. Kes üldse julgeb väita, et ta mäletab, mida kõike taheti ja unistati 20 aastat tagasi? Osa asju on juba nii piinlikud, et parem neile mitte mõelda …
Kummaline, et kui me oma elu mäletame ikkagi mingi tervikuna, mida küll liigendavad suured sündmused – aga me ei olnud ju teised inimesed nõukogude ajal, kui me oleme nüüd –, siis oma elu ajal olnud ajaloolist aega oleme valmis täiesti süüdimatult poolitama, justkui need oleksidki kaks ise aega. Me oleme harjunud näiteks sedasama vana eesti aega ajast välja tõstma justkui mingit omaette asja. Ometi, niisamuti nagu nüüd veel kestab paljuski, nii inimestes, asjades kui maastikes, edasi nõukogude aeg, kestis nood lühikesed kakskümmend aastat paljuski edasi tsaariaeg. Oma maa ideaal oli ju veel puht tsaariaegne, pärines ajast, kui maaomand oli alles privileeg.
Niisamuti on oma riigi ideaal nõukogudeaegne, sest see oli midagi äravõetut, keelatut. Iseenesest ja nii paljude inimeste jaoks maailmas pole oma riigis midagi erilist. Ja üldse, kui oma saab olla maa, kui oma saab olla riik? Omad, täiesti ja jäägitult omad, on nad vaid unistustes või mõneks usklikuks hetkeks. Maa oli enne ja jääb pärast, liigub käest kätte, ei mäleta kedagi. Ja riik, ükskõik kui oma, ei tee kunagi minu tahtmist. Need vist ongi olnud selle ikka veel lõppeva sajandi eestlaste kaks suurt naiivset (ja tohutult edasiviivat) usku: usk, et maa saab olla oma, ja usk, et riik saab olla oma.
Aga kui kord kahekümneaastakutest juttu on, siis teen ettepaneku väikeseks mõtteeksperimendiks, mis ehk pisut muudab perspektiivi. Kui me juba räägime arengust, saavutustest, kaotustest ajaloolises mõttes, siis esimene rajajoon, kus me juba pisut väljume subjektiivsusest, elavate petlikest mälestustest, kustmaalt me saame üldse hakata rääkima mingist hinnangust ajaloole, oleks mitte 1991, mitte
1971, mitte isegi 1951 ega 1931, vaid 1911. Aastat 1911 ei mäleta kindlasti enam keegi, kuigi sel aastal juba ilma sündinud inimesi elab Eestis veel üle saja. Kui püüaks kujutleda kas või nende saja-aastaste elu ja mis sellesse on mahtunud? Kui mitu riiki, kui mitu raha, kui mitu sõda ja mobilisatsiooni, kui mitu maa-, kohtu-, kooli- ja vallareformi. Kõiksugu tehnikauuendustest ma parem ei räägigi, kuigi – telefon, telegraaf, automobiil ja aeroplaan olid nende sündides juba täiesti olemas, rongid ja aurikud vedasid inimesi juba ammugi mööda maailma laiali … Ja samas on see kõik kokku vaid üks inimelu. Aga kui need saja-aastased kõik veel mäletaksid oma elu ja selle ära jutustaksid, eks ole, need oleksid sada erinevat jutustust, nii palju erinevaid leinu ja kaotusi, üksainus kindlasti ühine võit: et nad ikka veel elavad.