Diktatuur lõhub ühistunde
Laamani tekst on ladus ja kergesti loetav, tema oma arvamus on sinna kategoorilises vormis sisse kirjutatud. Tekst on emotsionaalne, kohati sobiks lausa esitamiseks kihutuskoosolekul. Ühtlasi tundub, et redigeerimisele pole ta eriti aega pühendanud – arvestades tema meeletut töötempot professionaalse ajakirjaniku ja viljaka literaadina, ei ole see üllatav. Laamani suhtumine oma uurimissubjekti on eranditult negatiivne, kohati ka üleolev. Selgituseks olgu öeldud, et „Demokraatia ja diktatuur” räägib tegelikult diktatuuri erinevatest vormidest ja demokraatiast vaid niipalju, kuivõrd see on diktatuuri vastand. „Erakonnad Eestis” ilmus 1934. aasta alguses, st juba pärast uue põhiseaduse kehtima hakkamist, kuid enne 12. märtsi riigipööret ning siingi ei ole erakondadele armu antud. Mõned näited: „Meie erakonnad ei vasta parlamentarismi ega üldse demokraatliku riikluse nõuetele” (lk 101); „Et meie riiki juhitakse päevast päeva ja peost suhu, tuleb eeskätt just sellest, et meie erakonnad elavad päevast päeva ja peost suhu” (lk 104). Sümpaatiaga suhtub Laaman kogu raamatu vältel ainult Piłsudski Poolasse ja Atatürki Türgisse. Pole muidugi imestada tema halvustava suhtumise üle Nõukogude kommunismi ja Saksa rahvussotsialismi aastatel 1935 ja 1938 ilmunud raamatutes. Tagantjärgi targana võib täheldada, et mõlemad ilmusid vahetult enne seda, kui vastavas riigis asjad päris käest ära läksid. Ideoloogilises plaanis rõhutab Laaman korduvalt, et peab demokraatliku riigi aluseks rahvuslikku ühistunnet. See on ka üks peapõhjusi, miks talle diktatuurid ei meeldi – tema arvates lõhub diktatuur sellise ellusuhtumise.
Kõige huvitavamaks osaks kogumikust, eriti arvestades sellega seonduvaid saatuse irooniaid, on kolmas: „Nõukogude Vene ja kommunismi teostuskatseid 1917–1934”. Lisaks kirjandusele ja perioodikale on see kokku seatud Laamani reisimuljete põhjalt, mis ta sai 1934. aastal ajakirjanikuna Nõukogude Liidus reisides. Raamatu selget nõukogudevastasust arvestades võib nimetada saatuse irooniaks, et reis toimus Nõukogude Liidu kutsel ja kulul. Kui lisada veel, et see tõlgiti kohe ka soome keelde, oli nõukogude propagandistide prohmakas Laamanit külla kutsudes veelgi valusam.
Kontaktis Briti luurega
Huvitav on jälgida, kuivõrd suudeti Laamani tema reisi jooksul propagandaga ära lollitada. Tema näol ei olnud tegu mitte päris tavalise ajakirjaniku, vaid ka endise Eesti diplomaadiga, kes aastatel 1921–1924 oli Välisministeeriumi informatsiooniosakonna juhina organiseerinud Nõukogude Venemaa vastast luuret, sealhulgas suunanud Eesti saatkonnas ja peakonsulaadis resideerivaid diplomaatilist katet kasutavaid luurajaid. Lisaks neilt saadava info vahendamisele poliitiliste otsuste tegijatele tegutses ta tihedas kontaktis toona maailma parimaks peetud Briti luurega. Laamani kirjatööd vaadeldes tuleb siiski tõdeda, et kuigi tegu polnud kaugeltki naiivse inimesega, on kohati suutnud nõukogude propaganda tedagi alt vedada. Lisaks sellele on raamatu 1935. aasta trükis kasutatud arvatavasti nõukogude allikaist pärit propagandapilte, mida käesolevas trükis kahjuks pole. (Kirjastus on siiski väärt komplimenti – uustrükile lisatud nimeregister kaalub üles originaalide hägused fotod.)
Teine saatuse iroonia peitub selles, et kui Laaman 24. veebruaril 1941 Tallinnas arreteeriti, seisnes esialgne süüdistus nõukogudevastases propagandas ja agitatsioonis. Lugu lõppes tema mahalaskmisega 1. septembril 1941 Kirovi vanglas: Eelnenud uurimise jooksul tõi NKVD küll esile „Nõukogude Vene ja kommunismi teostuskatseid”, kuid juurdlustoimikus ei leidu ainsatki viidet Laamani luurealasele tegevusele Välisministeeriumi informatsiooniosakonnas. Kurb tõestus kõnekäändudele, Et tasuta lõunaid ei ole olemas ja et kes viimasena naerab, naerab paremini.
Laamani negatiivset suhtumist diktatuuridesse ei saa pahaks panna, tema käsitletud režiimid ei ole ka retrospektiivselt lugupidamist ära teeninud. Praegu mõnel pool maailmas toimuvat vaadates tekitavad Laamani aastatetagused arutlused diktatuuride tüüpide, kehtestamise, siseelu ja probleemide üle äratundmisrõõmu.
Aga kuivõrd suutis ta oma raamatutes analüüsile toetudes ennustada tulevikku? Laamani kui ajakirjaniku kohta poleks see küsimus ehk oluline, kuid arvestades, et ta töötas kuus aastat Välisministeeriumis ja sellest poole luuret suunates, on see intrigeeriv. Üldjoontes suutis. Õppinud juristina tabas ta 1934. aasta alguses üsna täpselt ära uude põhiseadusesse sisse kirjutatud probleemid. Kui 1933. aastal pidas ta diktatuure veel pigem ajutiseks, n-ö „ülemineku riigivormiks”, siis mõned aastad hiljem oli talle nii Nõukogude Liidu kui Saksamaa puhul selge, et nende režiime ei oota kokkuvarisemine sisetegurite mõjul veel lähitulevikus ning et nad kujutavad endast ohtu ümbritsevatele riikidele.