‘
3D-kino ohud
Siit muidugi kivi suurte kinokettide kapsaaeda: infot 3D-kinoga kaasnevate võimalike komplikatsioonide kohta on ikka liiga vähe. Igal juhul pole ma näinud ei kinode kodulehel ega ka kinodes endis selle kohta mitte mingit teavitust või hoiatust. Sama puudutab ka kuulmisläve piiril helisid: jällegi puudub vähimgi teave selle kohta, et tegelikult hakkab paljudel inimestel vägevamate heliefektide pärast pea valutama ja kinoskäik osutub üsna ebameeldivaks kogemuseks. Häda on ka selles, et teaduslikult pole siiani ikka veel ammendavalt uuritud ei kolmemõõtmelise kino ega kuulmislävel helide mõju inimese tervisele. Täiesti vabalt võib paarikümne aasta pärast selguda, et kinokülastajad, kellest suure osa moodustavad muide lapsed, kahjustavad iga seansiga kuidagi oma tervist, peale Ameerika kinokettide poolt kultiveeritava popkorni ragistamise ja kokakoola luristamise muidugi.
Üks asi on minule kui filmiarmastajale eriti masendav. Hollywoodi filmikunstile iseloomulik taustapildi kunstlik hägustamine on 3D-kinos tuhandekordne. See on tavakinoski juba üsna ebameeldiv ja ka väga vaieldav kunstiline võte. On see ikka nii, et taust sööb ilmtingimata esiplaanil toimuva sündmusena ära või on asi lihtsalt selles, et nii on lihtsam ja odavam filme teha? Ei pea ju eriti pingutama, et viia mitut plaani omavahel kooskõlla, nagu seda Tarkovski tegi. Läbi aegade on olnud väga suuri filmikunstnikke, kes on saanud teha suurepäraseid filme ilma hägustamiseta, näiteks Hitchcock sealsamas Ameerikamaal. Kurb on seegi, et kui filmivaatajad harjuvad sellise üheplaanilise (kui tahes 3D ta ka pole) filmikeelega, siis ei oska nad enam hinnata selliseid filme, kus on vaeva nähtud tiba rohkem. Kõrgema kunstilise tasemega filmid ei leia enam turgu ja nii mandub kogu filmikunst Hollywoodi häguseks, kiire kaadrivahetusega efektitsemiseks.
Tulgem tagasi Harry Potteri filmi juurde: tegemist on kindlasti Hollywoodi suure vaatemänguga ja sellisena täidab ta oma rolli suurepäraselt. Enamusel inimestest pole ju silm sedamoodi haige ka nagu minul. Täitsa usun, et 3D vähemalt ei kahanda suure vaatemängu mõju. Lastele meeldib. See argument on kassa puhul aga kaugelt elulisema tähtsusega kui sügavamad kunstilised taotlused või arenenum filmikeel. Harry Potteri suur vastasseis ja maailmaajalooline võitlus Voldemortiga leiab oma katartilise lahenduse, suure saaga ooperlik lõpp puudutab intiimsemaid tundekeeli, ekraanil vohavad emotsioonid ja nirisevad pisarad. Efektid toimivad kuldlõikes, ehkki see on vist küll ainuke asi, mis on selles filmis kuldlõikes. Need, kes on lugenud raamatuid ja kellele need keskmisest rohkem meeldivad, peaksid kinno palderjani või midagi muud rahustavat kaasa võtma.
Kes või mis on surma vägised?
Harry Potteri saaga viimasest osast on vändatud kaks filmi kogupikkusega viis tundi, ometi jääb vaatajale, kes pole raamatut lugenud, täiesti arusaamatuks, mis asjad need surma vägised siis õieti on. Efektid võivad ju toredad olla, 3D jne, aga minul on ikka väga raske leppida asjaoluga, et filmi pealkirjas sisalduv jääb lõpuni lahti harutamata.
Ma saan muidugi aru, et stsenaristil oli raske. Alates raamatust „Harry Potter ja segavereline prints” ei viitsi ega taha kirjanik J. K. Rowling ilmselgelt enam seda saagat jätkata. Tema tegelaskujudest kaob psühholoogiline sügavus ja usutavus, süžeesse tuuakse sisse üha tarbetumaid keerdkäike, dialoogid lagunevad omavahel lõdvalt seotud hõikumiseks inimtühjas ruumis. Stsenarist Steve Kloves kirjutas „Harry Potterile ja segaverelisele printsile” suhteliselt järjepideva ja haarava stsenaariumi, mistõttu film oli erinevalt raamatust täiesti talutav. „Harry Potteri ja surma vägiste” puhul on ta saanud aga Rowlingult justkui miski nakkuse ega ilmuta isegi niipalju järjepidevust kui oma loomingust väsinud kirjanik. Kuna me ei saa filmist teada, mis on surma vägised, siis ei saa me ka aru peategelase ees seisvast moraalsest valikust, mis peaks aga ju olema selles filmis keskne. Harry Potteri lugu kaotab täielikult oma mõtte. Näeme ekraanil järjekordset Hollywoodi supermeni, kes pahasid kolle ribadeks kõmmutab. Samal põhjusel kaob ära ka filmi lõpp: kuna ei tea ei surma vägistest ega Potteri Suurest Valikust mitte midagi, saab ka võlukepi lõhkumisest pärast Voldemorti surma arusaamatu ja totter žest. Veel üks sündmus, muide, mida sellisel kujul raamatus pole. Ja mille kuradi pärast pidi professor McGonagall omaenda kooli õpilased vangi panema?