Kui vaadata repertuaari, mida METis mängiti nt aastal 2002, mida on mängitud 2008, 2009, 2010 ja mida kavatsetakse mängida aastal 2011, siis näeme, et selle teatri eelistus on ikka kaldunud klassikasse. Sealjuures on oldud siiski intrigeerivalt mitmekülgne ja pakutud näpuotsaga ka uuemaid teoseid (2011. a John Adamsi „Nixon Hiinas”, lavastaja P. Sellars, ja „Atomic”, järgmisel hooajal Philip Glassi „Satyagraha”). Kümne aasta taguse maitse näitena toon ära 2002. aasta kevadhooaja repertuaari: „Figaro pulm” (Krahvinna – Soile Isokoski), „Tosca”, „Sevilla habemeajaja” (Rosina – Ruth Ann Swenson või Vesselina Kasarova ja Almaviva – Juan Diego Flórez), „La bohème”, „Sõda ja rahu” (Prokofjev, dirigent V. Gergijev, Nataša – A. Netrebko, Jelena – E. Sementšuk, Andrei Bolkonski – D. Hvorostovski), „Luisa Miller” (dir J. Levine, peaosades Barbara Frittoli ja Neil Shicoff), „Sly” (Wolf-Ferrari), „Jevgeni Onegin” (dir V. Jurovski ning osatäitjad Solveig Kringelborn, Katarina Karnéus, Marcello Giordani ja Thomas Hampson) ning vanad lavastused „Rigoletto”, „Parade” (Satie/Poulenc/Ravel) ning „Falstaff”. Nendest nimedest näeme, et nii mõnelegi lauljale, kellega meie ooperisõbrad on ehk esmakordselt tutvunudki kinoekraani vahendusel, on sealne lava ammu tuttav. Iga kümnend sünnitab uusi ja väga omanäolisi kunstnikke ka lauljate maailmas ning see on andnud nii lavastajatele kui dirigentidele kindlasti erksaid ja inspireerivaid impulsse. See, et METi lavale pääsevad vaid parimatest parimad lauljad, on selle kunstiliigi põhiväärtus. Kuid mitte vähem kaalukas pole repertuaar ja lavastusgrupp ehk see, kes dirigeerib, kes lavastab, kes on lava- ja kostüümikunstnik ning kes mängib valgusega. Kui on kasutada avarad lavatehnilised võimalused, teatri ajutrust teeb õige valiku ja pingutav meeletult leidmaks selliseid materiaalseid vahendeid, nagu neid vajab MET, siis sünnibki enamasti maksimaalne tulemus.
Usun, et meie aja üks eredamaid lauljaid Renée Fleming on põhjuseks, et METis olid nii lühikese perioodi kestel kavas Richard Straussi „Roosikavaler” ja „Capriccio”, Massenet’ „Thaïs” ning sellised baroki kullafondi virtuositeeti nõudvad Händeli ooperid nagu „Armida” ja tuleval hooajal „Rodelinda”. Täiuslik elamus on olnud nii lähedalt jälgida teise samasse generatsiooni kuuluva suure muusiku Susan Grahami rolle Berliozi „Fausti needmises” (milline jäi mällu ka Robert Lepage’i väga põneva ja komplitseeritud lavalise lahendusega), R. Straussi „Roosikavaleris” ja Glucki ooperis „Iphigénia Taurises”.
Erakordse fenomeni tunnistajaks saime kahel õhtul: 70aastase täies elujõus tenori Plácido Domingo loodud Orestese roll Glucki ooperis ning baritonina Verdi „Simon Boccanegra” pearoll. Sellised isiksused on kindlasti erandid, mis kinnitavad reeglit: kui jumalikule häälele on geneetilises koodis lisandunud ka mõistus ja töökus, võib sündida midagi kordumatut! See, et ME Tis jõuab tuleval aastal lõpuni ka Wagneri „Nibelungide sõrmuse” saaga, dirigendiks 40 aastat siin majas muusikalist kreedot määranud James Levine, on andnud võimaluse tutvuda selliste vägevatega nagu Deborah Voigt, Bryn Terfel ja Jonas Kaufmann ning lavastaja Robert Lepage’i julgete fantaasiatega. Kaufmann kuulub juba uude, nüüd parimasse loomeikka jõudnud generatsiooni ning tahaks loota, et tema äärmiselt laiahaardeline repertuaar, mille tagatiseks on jõuline hääl, ere mõistus ja süvitsi minev muusikuharitus, ei tõuka teda kiire kulumise püünisesse. Sest mõni aeg tagasi Natalie Dessay’d ja Ronaldo Villazóni tabanud häälekaotus ja operatsiooni tulemusel selle taastumine võiks olla hoiatav ohumärk kõigile üliandekatele, kiirelt muusikalist materjali omandavatele lauljatele. Järgmisel hooajal on lootus kuulda Gounod’ „Fausti” vapustava koosseisuga: Jonas Kaufmann Faustina, René Pape Mefistona ja Marina Poplavskaja Margaritana; tema lauldud Desdemona Verdi „Othellos” (2008. aasta Salzburgi festivali salvestus Nokia kontserdimajas) ei unune iialgi. Ja René Pape on ilmselgelt tänase päeva basside üks kuningatest.
On veel üks persoon, kellega kohtumist pean ülioluliseks – see on bariton Simon Keenlyside (2010. a A. Thomas’ „Hamleti” nimiosa ja 2011. a Verdi „Don Carlo” Rodrigo). Lied’i-laulmise lembus, millest ta pajatab oma intervjuus (Opera News), on veelkordne tõestus, kui oluliseks peab tõeline kunstnik häälevärvide ja dünaamika nüansirohkust ka ooperirollides. Tema Hamlet oli kui draamalaval esitatu: ununes see, et ta laulis – ja ei laulnud ta mitte sugugi kerget vokaalpartiid! Ja sellel etendusel sai veel üks teatrimaailma fenomen tõestuse: tundmatust võib saada tuntuks üleöö. Nimelt laulis Dessay haigestumise tõttu Opheliat eksprompt Marlis Petersen Saksamaalt. Sündis kõigiti täiuslik debüüt ning ooperimaailm tutvus uue ja huvitava persooniga, keda peaks ees ootama väärilised tööpakkumised. Vist mitte ainult minule jääb kauaks meelde tutvus Rossini seni tundmatu ooperi „Ory krahv”: ehtrossinilik tulevärk muusikas oli leidnud lavastaja Bartlett Sheri näol väärilise partneri ning küllaltki primitiivsest libretost oli osatud kujundada sädelev, vaimukas ja täpne režiipilt. Rääkimata muidugi selle stiili supervaldajatest lauljatest nagu Diana Damrau, Joyce DiDonato ja Juan Diego Flóres! Seega ootavad meie ooperisõpru tulevalgi hooajal põnevad kohtumised: juba esimese ooperina saab esmakordselt Eestis kuulata Donizetti meloodiarohket ooperit „Anna Bolena” Anna Netrebkoga peaosas. Tema õe ja ühtlasi rivaali Jane Seymouri rollis on Elīna Garanča ning Henri VIII rollis äärmiselt kaunitämbriline bass Ildar Abdrazakov, kes on juba kümmekond aastat on olnud Itaalia publiku ja dirigent Riccardo Muti lemmik. Näha saab ka Laurent Pelly täiesti uut Massenet’ „Manoni” lavastust Anna Netrebkoga nimiosas. On, mida oodata!
PS Ühe väikse tõrvatilga maitsega vihje siia meepotti siiski poetan. Korraldajad peaksid üritama leida oma meeskonda ka ühe noore muusikateadlase, kes vastutaks infolehtede teksti eest. See puudutab ooperite sisukirjeldust; lauljate haigestumisi ei saa loomulikult keegi ette ennustada.
PPS Eelmisest hooajast korratakse meil 27. VII Donizetti „Rügemendi tütre”, 3. VIII Puccini „Tosca” ja 10. VIII Verdi „Don Carlo” etenduse salvestust.