Olin aegsasti kohal, nii et silm jõudis  tekstist üle käia ja mõnel real peatudagi. Kuna luuletajad polnud mingid tundmatud, poleks olnud vaja vaadatagi, ent ikkagi oli hea tunne veenduda, et nad olid täiesti huvitava teosega hakkama saanud, tekstivihik kinni panna ja kõrvad lahti teha. Üllatuseks selgus, et olin üpris targasti teinud: kolm esimest rida olid meeles ja neist sain aru. Etteruttavalt: kontserdi lõpus mõtlesin, et kui kogu tekst oleks peas olnud, oleksin kõigest aru saanud … Aga jah, teksti neljandast reast peale hakkas kerkima küsimus: mis ta ütles? Või: mis sõnu koor laulis? Või istun ma äkki mõnes „akustilises augus”? Kuni tuli linnapea-koorekihi laul: „Kokku, kokku, kooreke, midadi-mädadi männake!” See jõudis pärale mis pärale, häälik-häälikult! Ent mis keeles peaosaline laulis? Küsisin kontserdi lõpus ühe tundmatu käest ja sain teada, et ikka eesti keeles. Nojah, inglanna  – ent teine peaosaline oli ju eestlane? Kas ei pidanuks vähemalt tema sõnad kuulaja kõrvu jõudma ilma selleta, et too neid kuskilt vihikust pidevalt „järele vaatab”?       

Siit siis ka mu peamine küsimus: kui on tegemist sõnapõhise teosega, kas ei peaks siis kuulaja kõrvu jõudma eelkõige sõna? Ei tahaks aga ka küsida: kas ei peaks muusika sõna teenistuses seisma? Sedakorda kuulsin ma küll muusikat (mis oli hästi tehtud ja ette kantud, kuid sellest rääkigu asjatundjad), ent sõnad ei jõudnud minuni. Milles asi? Kohe tulid meelde laulupidude  teadustajad: sulaselge eesti keel, mis jõuab suure väljaku igasse nurka. See peaks siis ju ka Jaani kirikus võimalik olema? Kas oli „Tallinna missa” puhul tegemist n-ö tehnilise küsimusega?       

Ent nüüd ka üks „teoreetiline” küsimus: mis on „lapse nimi”, teose olemus? Autor kirjutab: „This piece is the juxtaposition of two elements” (traditsiooniline Missa ja vastloodud „Elutants”), ent tekstivihiku tõlkijad ütlevad: „Teos on kahe elemendi vastandus.” Muidugi teab autor paremini, mida ta tegi – kas kõrvutas või vastandas –, aga ka maakeelne  kuulajaskond tahaks teada, millega on tegemist.       

Kas ei peaks kontserdi korraldajad teatavaks võtma, et tõlkimine on raske töö – ja sellele vastavalt käituma? Eriti siis, kui on tegemist niisuguse erilise teosega? Kontrollimata osadest haavas eriti pahasti silma Gloria esimene rida, mis pärineb Luuka evangeeliumist, kus seisab „rahu inimeste seas, kellest Temal on hea meel” (inglise „peace among those whom he favors”, soome „rauha ihmisille, joita hän rakastaa”). Tekstivihikus loeme  aga: „rahu hea tahtega inimestele”. Tekstivihiku esilehekülje esimene rida ütleb: „Uue kirikumuusika sari VIVA ORATORIO!”. Kas ei peaks vihikusse kuuluma ka tellijapoolne selgitus-tutvustus, mida see uus sari taotleb? Üksnes kiriku- või ka muud vaimulikku muusikat? On siin tegemist sarja esimese pääsukesega? Lõpuks üks veelgi teoreetilisem küsimus: kas maksab tellida sõnapõhist teost heliloojalt,  kes tellija keelt ei valda? Kas võib loota, et tema helikeel lisab midagi maakeele väljendusvõimele? Kipun arvama, et tulemus oleks „keskmisele kuulajale” kättesaadavam, kui helilooja „kommenteeriks” eestlaste helikeelt – nagu näiteks Andrés Segovia oma kitarrivariatsioonides eesti rahvaviisidele. Rispondano i responsabili.