Esitatud on kolm versiooni: tegu on kas ERM i, ehitusfirmade või riigi vandenõuga. Heita ette asjaolu, et ERM riikliku keskmuuseumina riigilt rahva raha küsib, on natuke imelik. Kellelt siis veel? Samas pole kuulda olnud, et ERM oleks viimasel ajal raha juurde soovinud. Juba õige mitu aastat on räägitud samast summast (kogu muuseumi valmimiseks koos ekspositsioonidega miljard krooni ehk 64 miljonit eurot). Kuidas niimoodi läks, et ehitajate pakkumised eeldatud ehitusmaksumuse nii suurelt ületasid, ei oska ma öelda. Loomulikult ei pea ehitaja ka sponsor olema, ent raske on hinnata nende praegusi kommentaare, millest kumab seisukoht, et isegi 50 miljoni eurone pakkumine eeldab pealemaksmist. Väheke kentsakas see ju näib, et pooled nii erineva kalkulatsiooni on teinud.
Riigile on ette heidetud kultuuri rahastamispoliitika puudumist, mis seab kultuuriinstitutsioonide juhid olukorda, kus neil tuleb käituda avantüristlikult. ERM il pole küll olnud oma vana maja, mida maha lõhkuda, et uue ehitamise vajadust paremini ilmestada. Eesti riik on 15 aastat tagasi põhimõtteliselt otsustanud ERM ile maja ehitada. Miljardi krooni osas jõuti justkui isegi vajalike rahaliste tagatiste kinnitamiseni, ent ehitajate pakkumised lõid kokkuleppelise tasakaalu paigast.
Kas tegu on riigi ja rahva salajaste kahtlustega?
ERMil pole kunagi olnud maja, mis oleks ehitatud spetsiaalselt selleks, et eksponeerida Eesti lugu. Saja aasta kestel on seda rahva varaaita kolitud siia-sinna. Ent nii kaugele pole jõutud, et oleks olemas koht, kus välja panna päris püsinäitus. Kas selle põhjuseks on ERM i töötajate püsiv saamatus või riigi ja rahva salajased, ent katkematud kahtlused kogu ürituse mõttekuses? ERM is töötab inimesi, kes osalevad juba neljanda püsinäituse kontseptsiooni ettevalmistamises. Kolm eelmist, mida mõni inimene oma elu jooksul on teinud, pole viinud lõpliku ja tingimusteta võiduni (ajutise lahenduseni küll). Ja neljanda väljavaated ei tundu praegu ka eriti helged. Seega on inimesed kogu karjääri vältel tegelenud üsna tühja mõtlemisega. Kas kõige selle tulemusena on nüüdseks siiski settinud midagi üleüldist? Midagi, mis ei sõltu ajastulisest ja mis võiks ka järgmise saja aasta järel meelespidamist väärida, kui kahekümnendat või viiekümnendat ERM i maja ja püsinäituse kontseptsiooni hakatakse visandama?
Esitan kolm pidepunkti, mis markeerivad minu meelest ERM i peamisi ideelisi otsinguid. Fookus. Eesti kultuuri püsinäitus peab olema kõigile arusaadav oma iseenesestmõistetavas olemuslikkuses, lihtsas fundamentaalsuses ja lennukas kõikehaaravuses. Näitusel peab kogu Eesti kultuur olema äratuntav neile, kes seda niigi tunnevad, infoküllane aga neile, kes Eestist midagi ei tea. Identiteetide käsitlemine peab olema nii implitsiitne, vihjeline kui ka eksplitsiitne, avatult valgustuslik. Esitletakse arusaadavalt, kes ja miks kuulub millisesse kultuurilisse maailma ning kuidas see kõik on täiesti loomulik ja hea.
Mängulisus. Fookuse selguse kõrval on oluline, et püsinäitus sisaldaks mõtete ja kujundite mängu. Kultuur oma lõpututes ilmingutes põhineb tõsiajal, et asjad teatud viisil on ja ei ole. Me ei saa millegi kohta midagi tõsikindlat öelda, aga see ongi naljakas või tekitab hämmeldust. Kuna rahvusmuuseum peab tänapäeval olema dünaamiline, peab ta määratlema, rõhutama, aga ka ületama ja tõlgendama erinevusi. On ilmne, et identiteedid aktualiseeruvad eri positsioonides ning seni fundamentaalseteks peetud tähendused osalevad ühtäkki hoopis lõputus mängus, kus olulisemateks suunavateks jõududeks on konflikt ja kahekõne.
Kahekõned. Eksisteerib intriig muuseumi iseenesestmõistetava rahvusliku algstrateegia ja tänapäevase kultuurilise mitmekesisuse vahel. Eesti kultuur on dialoogis teiste kultuuridega. Eesti ühiskond sisaldab hulgaliselt kultuurilisi kahekõnesid. Ja maailmas on neid kahekõnesid lõputult ning needki puudutavad Eestit suuremal või vähemal määral. Rahvusülesed identiteedid omavad nii kultuurilisi, religioosseid kui ka poliitilisi tunnuseid. Neid kultuurilisi kahekõnesid raamivad regionaalsed, ajaloolised ja tänapäevased asjaolud. Muuseum on omaenda mineviku saadus, ent tegutseb tänapäeva külastaja jaoks. Dialoogiline tõlgendusviis sobib näitama identiteetide koondumise ja fragmenteerumise viise.
Lõputud valikud
Kas need kultuuri käsitlemise pidepunktid pole piisavalt head Eesti ühiskonnale, et nendest lähtuvalt rajada seniolematu mastaabi ja võimsusega identiteedi „katlamaja” või „tehas”? Karuäkkemuuseumist on ammu saanud Eestile oluliste asjade ja mõtete kohtumisja hargnemispunkt. Ja siis see maja. Miks arvatakse, et muuseum tegeleb maja ettekäändel tegelikult vaid raha väljapumpamisega? Praegust projekti pole himustanud ei praegune ega eelmine ERM i juhtkond. Midagi muud pole aga võimalik olnud ehitama hakata. Riigikogu otsus ERM i maja ehitamise osas näitab, et riigil on iseenesest olemas huvi seesuguse suurejoonelise ideoloogilise atribuudi vastu. Mis mõttega vedeleb miljon säilikut Eesti rahvuslikku vara niisama, oodates väljapanekut millalgi ettenägematus tulevikus?
ERM on valmis pakkuma võimalusi kompleksseks rahvusliku diskursuse, ideaalide ja püüdluste tõlgendamiseks. Samas on ERM ka kohtumispaik, kus mõtestada globaliseerumise kogemust ning anda viiteid kultuurilise mitmekesisuse arenguga kohanemiseks, et aidata Eestil määratleda oma asendit maailmas. Ilmne on see, et kui praegune ERM i maja projekt poole arendamise pealt kõrvale heidetakse, läheb järgmise läbiviimine veel suurusjärgu võrra kallimaks. Teema edasilükkamine järgmiseks mõnekümneks aastaks lahendab muidugi teatud mõttes probleemi. Pärast pole see enam meie asi. Ja uuele põlvkonnale on samuti lahenduskäik ette antud. Arusaadav, et hetk ei tundu just praegu mitmeski mõttes sobiv. Üldiselt tähendab see, et meie valikud pole hetkel sugugi ühemõttelised.
Kas ERMi puhul ilmneb, et kes elab minevikuga, selle tulevik on samuti minevik? ERM on justkui oma mineviku maagia vang. Maja pidev ehitamata jäämine ja seega sinna potentsiaalselt kätketud Eesti kultuuri fookuse, mängu ja kahekõnede ilmsiks tulemata jäämine muutub sujuvalt ERM i olemise sisuks. Eesti rahvakultuuri käsitlemisel on pidevalt kasutatud põllumajanduslikke metafoore. Selles valguses võib öelda, et ERM ei saa kuidagi küpseks ning vili ei saa salve, kuigi põlluharimine käib suure hooga. Lõpuks tuleb vana maarahva kombel küsida: kas ERM pääseb järjekordsest äestamisest karuäkkega või karuäkkel?