VKO kuus dokumentaalfilmi väärivad eraldi tähelepanu, iseäranis „Eelkäija” (1967), „Pööripäev” ja „Väejuht” (1968) . Mainitud töödes tõestab ajaloolase ja filmiteadlase haridusega režissöör, et dokumentaalfilmi saab teha  ilma valetamata, ilma kaasa minemata selleks ajaks kinni naelutatud ametlike kaanonitega. Kujundlikult öeldes: need filmid tõestavad, et on võimalik käia mõõgateral kordagi vääratamata. Et filmikavatsustega võtteplatsile jõudmine oli talle 1975. aastast peale võimatu, pühendub VKO sõnale. Tema põnevalt struktureeritud kriitilised artiklid, reportaažid filmifestivalidelt ja teoreetilised analüüsid, nagu  1975. aasta lõpus ajalehe Nõukogude Õpetaja rubriigis „Filmitund” ilmunud „Film ja tegelikkuse reprodutseerimise tehnikad” seisavad Eesti filmikirjutiste kirjutamata ajaloos märkimisväärsel kohal. Filmikriitika ajaloost rääkides peabki lisama, et aastad 1975 ja 1976 on eestikeelse filmisõna kasutajate ning lugejate jaoks traagilised. 1975. aasta suvel sureb neljakümnendal eluaastal Valdeko Tobro, 1976. aastal jääb Prantsusmaale VKO. 

Nende meeste kirjutisi aeg-ajalt üle lugedes tundub, et toonane kaotus annab veel tänapäevalgi tunda. Katkestuste kultuur – nii vist on kohane ütelda ka eesti filmikultuuri kohta?         

Selle aasta detsembrikuus tähistab VladimirGeorg Karassev-Orgusaar oma 80. sünnipäeva.