Ka mina arvan, et meie kultuuripärand on alarahastatud ning väga kehvas seisukorras muinsuskaitse all olevate hoonete arv kasvab kiiremini, kui jõutakse neid korda teha, kuid ainult rahale keskendumine ei too kaasa positiivset murrangut. Enne kui keskenduda muinsuskaitsepoliitikale, tuleb ära parandada Heino Kääni loos esinevad ebatäpsused. Programmi „Pühakodade säilitamine ja areng” eelarve on 2011. aastal 560 486 eurot, mitte üle poole miljardi euro. Summade eest, mida programmi raames eri konfessioonidele eraldatakse, saab pühakodade juures teha ainult kõige hädapärasemat (katusekatte vahetus, seenkahjustuste tõrje jms). Ei maksa karta, et toetuste aluseks on juhuslikkuse printsiip. Tegelikult ongi nii, nagu eespool viidatud artiklis pakuti: otsustajate  hulgas on mitmed spetsialistid, riigi ja konfessioonide esindajad. Samuti on välja töötatud kaheksa kriteeriumi, mis on otsuse tegemisel aluseks, sh objekti kultuuriline väärtus ja avariilisus. Lisaks pühakodadele on toetust võimalik taotleda kõigile muinsuskaitse all olevatele hoonetele. Ka nende puhul on olemas süsteem, mille alusel raha eraldatakse, muude näitajate kõrval arvestatakse jätkusuutlikkust – kas hoone on kasutusel või võetakse lähitulevikus  kasutusele. On hooneid, millele on uut funktsiooni leida keeruline, kui mitte võimatu. Aeg-ajalt kostuv väide, et tühjad kirikud võiks muul otstarbel kasutusele võtta, on enamasti mõtlematu ja sisutühi. Lagunevad kirikud, aga ka paljud teised muinsuskaitsealused hooned, asuvad enamasti hõreda asustusega tühjenevates piirkondades, kus pole mõtet rääkida uuest muuseumist, ööklubist või spordisaalist. Raha mälestiste tarvis võiks olla rohkem.  Unikaalsete Narva bastionide kordategemiseks kulub hinnanguliselt 13 miljonit eurot.   

    See tähendab, et kui loota ainult riigi rahalisele toetusele, mida eraldatakse mälestistele avariitöödeks, siis praeguse rahastamise juures võtaks see aega 400 aastat! Sedagi juhul, kui teiste Ida-Virumaa ehitismälestiste restaureerimist  ei toetataks ühegi euroga. Lisaks rahaprobleemile on meie muinsuskaitse üks peamistest küsimustest: kui suurt osa kultuuripärandist peaks kaitsma riiklikult ja kas mälestisi on võimalik liigitada? Eelmises riigikogus muinsuskaitseseaduse muutmise aruteludel pakuti välja mitu varianti: 1) jaotada riikliku kaitse all objektid eri kategooriatesse ning mida kõrgem kategooria, seda rangemad kitsendused ja suuremad toetused; 2) jaotada  mälestised kaheks: riikliku kaitse all ja kohaliku omavalitsuse kaitse all kultuuripärandi objektid. Mõlema variandi puhul leiab maailmast erinevaid eeskujusid, nii negatiivseid kui positiivseid – oleneb, millist seisukohta tahetakse esitada. Antud juhul otsustati riigikogus selles küsimuses aeg maha võtta ning nii radikaalset muudatust mitte teha. Minu hinnangul on kultuuripärandi kaitsel raha kõrval seni keskendutud liialt muinsuskaitseseadusele, mis justkui imevitsana kõik probleemid lahendab. Seadus on aga vaid üks vahend saavutada eesmärk, milleks on ju kultuuripärandi väärtustamine ja selle säilitamine järeltulevatele põlvedele.       

Minu arvates on praegu olulisim küsimus: kui palju objekte on riikliku kaitse all ja kelle jaoks või miks me neid kaitseme? Ehk kui suurt hulka riiklikult kaitstavat kultuuripärandit on Eesti riik ja inimesed valmis ülal pidama? Milliseid kulusid ja kitsendusi ollakse sel eesmärgil nõus taluma? Kes katab sellest tulenevad kulud, kas ainult omanik? Kas kaitse alla tuleb võtta võimalikult palju eeldusel, et midagi siis ikka säilib, või teha range valik ja tagada valitud objektidele seeläbi suurem tähelepanu ja ressursid? Kes ja mille alusel teeb valiku? Kui jätta tänasel päeval midagi tähelepanu alt välja, võib tulevikus vaid kahetseda. Näiteks taluarhitektuuri,  mida aastakümneid peeti liiga igapäevaseks, on kirikute ja mõisatega võrreldes häbematult vähe riikliku kaitse all ning see tuleb piltlikult öeldes varsti punasesse raamatusse kanda. Kes peaks koordineerima kultuuripärandi uuringuid – kas muinsuskaitseamet, riiklikud muuseumid, kõrgkoolid või kestab praegune olukord, kus uuringud viiakse peamiselt läbi omaniku kulul ja siis, kui plaanitakse mälestist restaureerida? Mis saab sel juhul  mälestistest, mida ei plaanita lähiajal restaureerida, või pärandist, mis ei ole riikliku kaitse all? Arusaam, et uusi asju kaitse alla ei võeta, kuna senistegi säilitamisega on probleeme, on praeguse süsteemi juures mõistetav, kuid see ei saa olla strateegiline põhimõte. Sel juhul konstrueerime me kaasaja Eesti ühiskonnast pildi, mida tulevikus saab tõlgendada umbes nii, et elati mõisates ja XX sajandi algul linnadesse rajatud puitelamutes, käidi aktiivselt  kirikus, maapiirkondades olid asustatud üksikud külad nagu näiteks Koguva Muhumaal, vabal ajal meeldis inimestele veskites vilja jahvatada. Leppimine sellega, et tegeleme ainult juba kaitse alla võetud objektidega, on sama kui anda näiteks teatritele soovitus uuslavastusi mitte välja tuua, sest piisab nendest, mis on juba mängukavas.   

Ei saa öelda, et nendele küsimustele vastuseid  ei otsita. Mitmeid seisukohti on esitatud nii avalikult kui ka kitsamas ringis. Kodanikualgatuse korras loodud ja ambitsioonikalt alustanud Eesti muinsuskaitse ümarlaud kaasas erinevate valdkondade ja huvirühmade esindajaid ning moodustati ka rida töörühmasid. Kahjuks on tänaseks päevaks nende hoog raugenud. Loodetavasti ei lähe nii aga kultuuriministri selle aasta 28. aprillil loodud ehitismälestiste väärtuspõhise hindamise töörühmaga, kelle  ülesannete hulka kuulub praeguste ehitismälestiste nimekirja analüüs. Samuti kaalutakse mitmeid kaitsemeetodeid ning toetussüsteeme. Selle töö tulemusena peaks valmima ehituspärandi poliitika alustekst, mis võiks olla eeskujuks ka arheoloogia-, kunsti- ja tööstuspärandi poliitika väljatöötamisele. 

Muinsuste kaitse ja säilitamine ei ole kitsa ringi eralõbu ning tuleb nõustuda Indrek Ibrusega,  kes arvustas erakondade kultuuriprogramme, et „Kultuuripärandi säilitamine eesmärgina on iga laiema kultuuripoliitika pärisosa. Minevikuväärtustega teatud pidevuse loomine on natsiooni ühisnimetaja defineerimise koha pealt keskse tähtsusega” (Sirp 10. II ). Oma osa ehituspärandi säilitamiseks saab anda aga igaüks, nii vana maja omanik, kes enne remonti mõtleb ja küsib vajadusel nõu, kui ka näiteks haridus- ja teadusministeerium, kes peab oluliseks jätkata väärikas mõisahoones koolihariduse andmist.       

Tarvi Sits on Muinsuskaitseameti Lõuna-Eesti järelevalveosakonna juhataja