Vanas salus
ta armu palus,
mis ilus, mis valus,
kui vaevana…
Kaljuna varises kaela,
ei saa! EI SAA !
Uueks ilm ja maa!
Moirade karjumisi, mis sai?
Nüüd õgib Flora ära kõik mis jäi,
sest enam saatust nad ei näe,
neil silmad kisti peast,
ta käed nüüd kõrbevad saatuse mõrvast,
nahk määritud verest ja tulisest tõrvast.
Koda põleb, koda põleb,
põleb hinges, sööb kõik kuivad õled.
Koda põleb, koda põleb,
põleb kire koorma all.
Koda põleb, koda põleb.
Lõhub templid, kisub kivihaaval laiali,
lõhub, lõhub, et see mets saaks tulla.
Ja see mis oli, oli selleks, et ära olla.
Kus on tõde?
Kus on mõte?
Nii valge, nii karge,
nii valge, nii kõrge,
nii kõrge, nii õige:
kukk kireb ihutu naise südames,
mis on su nimi? Ütle oma nimi!
Gaia… Gaia! MINU NIMI ON GAIA !
II Õhu ema
Põrm ja lust, veidram unest vahel on päris,
päris põlev,
päris must,
ka kergeim ilu vahel ongi porikärbses,
tinditilgas
sõnajalas kivil …
Jälle ja jälle, kas sa ei kuule,
kuidas õhk anub,
et saada vabaks …
nakatavast …
KIREST.
Näeme mida, ainult nikerdusi puul,
näeme tähendusi naerataval suul,
iial valmis pole
see, mis tundub päris,
iial täius pole,
see, mil nimeks täius –
välisusku vaatamine:
üks iial pole küll,
ja teod on, aga peod on tühjad.
Ei linnud lenda
tahte tõttu, et lennata
ja inimene tahab lennata,
aga käed ei ole tiivad.
Igavik su suust kõlades sööb tühjaks seest,
võtab puudelt maa ja saartelt merevee,
aga rohkem ses ei peitu ju kui I ja K,
Mis sisu on, kõigesse peidetud tuum,
inimmeele vaikiv ultimaatum.
See lillelehes,
porikärbses,
tinditilgas,
varju äärel,
kanarbikus,
vikerkaares
tähe vilkumises
sädemes, ja …
lihtsuses –
lihtsus mõistetav ei ole veel.
Veidram unest vahel ongi päris,
küsida ja kahelda, lõhkuda ja rajada?
Õhk on tühi, tühi on sõna,
sõna on jumal, õhu ema on rumal.
III Andromeda
Sund, miks peab,
miks võib, miks saab?
Tilgub, tilgub,
Andromeda …
pärlid …
tasa …
alla …
vajuvad …
Las armastus viib,
las armastus tuleb ja ütleb mu nime,
las sajab, las sajab, las sajab näkku see vihm!
Vihm ja tilgub, tilgub mädanenud kiik
valge ranna, valge taeva tähehiie all.
Kao, kao!
Vaikiv veevulin veel,
hommik – tantsija,
sunnitud saabuja,
see kindel
pärl ridade vahel.
Andromeda, mind kas mäletad veel?
Et su nägu nägin küpsel ööl, üksi,
kui tuul puhus seal: ma seisin mööda,
aga taevas liikus ajale kaasa
ja tähed olid ja järsku olid mujal.
Tõtta taevast,
valva vaevast vaest sinilillsinist ööd.
Keegi ei mõista, et tõde meie vahel on õige,
olgugi, et laul on pisaratest raske, justkui sinu
ahel,
justkui sinu ahel, kivi küljes, kalju küljes, mere
all!
Surma!
Ohvriks ihu,
tähtedeks hing,
vabaks, vabaks, VABAKS ARMASTUS!
Ma kardan meest,
seal kaevab ta,
miks kaevab ta?
Miks? Sügavuse lõplikkus
on hirmsam kui taeva lõpmatus.
ANDROMEDA!
Viimane laul on loomiselaul,
kaunim, kui selle sõnadeta viis on tee,
mis lähemale viib sinule.
IV Nereiidid
Kui varajane kimalane lendab üle risumaa,
künnab kuumaks tuli kulupõllu kõnnumaa
ja põleb tuhaks, põleb vana, põleb heinahame
ka.
Tundetühi, raske,
laske minna merre seisma kõige kaugemale
kivile,
ootama, et veidi kõrgem laine piserdaks üle mu
jalad,
et veidi võimsam soolane tuulehoog jahutaks,
jahutaks,
pea ning jahedaks muudaks sõrmed ja näo.
Nereiidid on seal!
Nereiidid on seal!
Näha muidugi ei saa ma neid, näha,
ilusad liialt on nad minu silmele.
Lõppu!
Praginal põleb see mets juba
ja on ununenud kõik, mis oli seal!
See oli sama, tahe viis mind teele:
Paradiis, kus? Kuidas peegeldused räägivad:
Ei, püha hiis, minu enda sees, minu südames.
Nereiidid on seal!
Veteaurude peal,
viibin veel ses siidist hällis,
vahutava tagurpidi taeva kaose peal.
Nereiidid on seal!
Nereiidid on seal!
Mida ma tegin, mille ma sain?
Mida ma usun, seda ei näe?
Neid ei näe,
aga siin seisan ju,
kaugeimal hallil kivil,
tasakaalutus vees?
Ja nereiidid on seal!
Aga kululeegi põletada
veel on haprad majad.
Nereiidid!
Tuli neelab selja taga tõelise olemuse, kätetöö ja
vaevaviljad,
kuidas küll see ajakübe, pisisäde elutuld seal
süüa ahmib maad,
aasta, aastasaja, lausa IGAVIKU ehitatu. Küll, ei
näe veel
kõige kaugemal hallil kivil, kuidas kaugemal
veelgi
mängivad nereiidid, ei näe, kuidas ise põlen ma!
V Loomise laul
Mida?!
Mida?!
Nii elu,
nii väga,
nii nagu elu
tahan olemuselt olla.
Enam pole hirme,
enam pole rahu,
on ainult, jääb ainult,
viimane, see kahe vaheline:
EI !
Mida hinda? On siis sellel
ainult ei, ei, ei!
Mulle anna
tuli ja siis ma loon,
ja jää,
ja ma luban, et ma loon,
meile kahele
täiusliku
maa!
See on murdmata metsas:
üksi üle oja minemine pole ületamine!
Algus on siin, algus on siin …
ja õhtu viimane algus,
valgus on siin, suruv pimedusliin
algus on siin, loomine on siin,
on katarsis
selles pooleepilises lugufarsis
poolpoeetilises värsivormis,
poolloomine,
sest algus on siin,
poolpimedas, poolvalges,
poolkaunis, poolhirmus,
kõiges pool, Andromeda pärlite all,
üksiminemine, muidu minemine:
Olla siiski inimene
on loomise loomus,
on loomine.
Kahekesi minemine:
TAASTULEMINE !
Taas toomine …
kõige loomine …
VI Ehitamine
Nüüd, nii vaikne nüüd,
oh rand,
oh kodu rand,
oh koit kui jahe raud,
oh õhtu, mu rikkalik laud.
Ei veel, igatsust nii tõin.
tirisin fantasti virama külmale klaasile,
mets, segadus, sireen, oh kõrb!
(enam pole, enam pole)
Laula, laula mind magama, palun,
lihtsalt võta, ära päästa!
Lõhu templid, kisu kivihaaval laiali,
kettidest karju vabaks uue ilma märter.
Varemgi teadsin, ei, oota,
ei, looda ainult,
lootus puruneb pettumusena,
ei õitesse löö,
loov ei ole see sureva aiaga hoov.
Koda põleb, koda põleb,
põleb hinges, sööb kõik kuivad õled.
Koda põleb, koda põleb,
põleb, põleb pühas praginas.
Uks lukku! Ruttu! Ruttu!
Ja sõnad sisse.
Pole vaja teada maa keelt,
et aru saada, ta nutab, ta nutab,
sest tuhat oda on surutud ta südamesse,
kus kireb punane kukk.
Ainult rasked pisarad sajavad taevasse,
on nii vaikne … siin siravad pärlid,
üksiku järve laugetel randadel,
kus koit loojub ööks tagasi
ja ajast saanud on üks,
vaid ainus laine, nagu siid,
kogub hoo,
veereb,
neelab valged liivad.
Must maa, laotatud laiali,
üles küntud, lõhutud,
ja muud ei ole,
ainult tolm, ainult tolm.
Ta on uue ilma tooja,
tühja taeva inimene.
Nüüd idaneb uus mets.
Ta tuleb, ta tuleb …