„Tsirkusetuuris” on kokku põrganud Lauri Viikna ja loomakaitsjad. Viikna kavatseb rajada rahvuslikku tsirkust ja loomulikult on see hea. Loomakaitsjad aga paljastavad, kui näruses olukorras peavad kannatama rändtsirkuse loomad: kits Petrovitš, känguru, kassid, nutria ja kes veel ning see on ka hea. Kumb aga teisest parem? Kus on Jaak Kilmi ja Andres Maimik, seal on alati irooniat, olgu siis paksult, lausa burleskselt või siis veidi peenemalt nagu selles filmis. Kumba head naerutatakse vähem? Viikna kavatsus on ju kõigiti priima, kuid hea esinemisja väljendusoskusega mees kasutab üsna kahtlasi nippe ja suisa demagoogiat. Loomakaitsjad organisatsioonist Loomade Nimel on tõelised õilishinged. Ainult et naiivsed ja kogenematud! Vajavad ingliskeelset abi välismaalt.
Viikna registreerib etendusepäevadeks oma rändtsirkuse telgi ümber fiktiivse organisatsiooni Taimede Nimel fiktiivse aktsiooni taimede kaitseks. Kuna kaht üritust ühel kohal ja ühel ajal ei lubata, siis peavad reaalse organisatsiooni ausad loomakaitsjad seadust rikkuma, et kaitsta reaalseid tsirkuseloomi tsirkusetelgi ümber etenduse eel ja ajal. „Loomal ei ole lõbus!” deklareeritakse loomade nimel. Teine vaimukas loosung on „Kas su siga armastab sind?”.
Viikna poolt on see ju iseenesest nutikas JOKK-riugas, kuid see avab ka inimese olemuse, portreteerib teda: sellega tagab Viikna mõningase edu oma üritusele, kuid heidab varju iseendale. Autorid aga lõbustavad selle esitamisega vaatajat. Tasakaalustamise nimel on ironiseeritud ka loomaaktivistide üle. Ega õiget mutsu näita ikka nende tegu lasta nädalavahetusel arestimaja ukse taga kella ning nõuda sealt luba meeleavalduse registreerimiseks. Mulle tundub, et Kilmi ja Maimiku sümpaatia kaldub pigem loomakaitsjate poole, kuid Viiknagi üritus leiab tunnustuse, hoolimata sellest, et mees kurikuulsa Hummeriga ringi sõidab. Hummergi on mõnele pluss-, teisele miinusmärgiga hirmutis: mõni ajab silmad pärani seda tankautot nähes, teine sülitab põlgusega. Nii et Hummer on ambivalentne kupatus, näitab pigem hindaja enda väärtusskaalat, mitte aga autorite hinnangut Viiknale. Viikna rändtsirkuse tase on aga allpool igasugust arvestust, kuid see on juba kivi kultuuriministeeriumi kapsaaeda. Seal ei peeta tsirkust üldsegi kultuuriks. Kas tõesti on mõni ametnik targem kui mitu tuhat aastat ajalugu? Filmitööl peab mõnikord olema õnne. Seekord on kaamerasse jäänud moment, mil tuulispask murrab Rakveres maha rändtsirkuse telgi. Loodusnähtustel on filminduses ja teisteski kunstiliikides teatavasti sümboltähendus ja pole raske arvata, mille võrdkujuks on telki murdev keeristuul – see suunab vaataja mõttele, et tsirkus kaob.
Oleks ju kahju, eks ole? Kas kultuuritšinovnikule, kes riigi toetusest keeldus, jääb õigus? Õnneks on Viiknal visadust otsast peale alustada. Hoolimata rahvusliku tsirkuse puudumisest on sõna „tsirkus” meie keelde ometi sedavõrd juurdunud, et sellel on ka ülekantud mõte, midagi sellist nagu „aktiivne veidrus”. Ja kuskilt otsast ongi mõlema organisatsiooni, nii reaalselt eksisteeriva Loomade Nimel kui vaid paberil püsiva Taimede Nimel konflikt tõeline tuuritav tsirkus.
Olgu kõigele sellele, millest Lauri Viikna kultuuriministeeriumis ja mitmel pool mujal räägib, täienduseks lisatud, et üksikuid häid ja siiani rahva mälus kuulsaid tsirkuseartiste on Eestis alati olnud. On isegi olnud kavatsus rajada püsitsirkus, selleks kaevati poliitbüroo otsusel Tallinna kaubamaja taha suur auk, mis seisis seal aastaid. Nimelt arvati Kremlis, et seesugune tähtis leivakõrvane peab olema iga liiduvabariigi pealinnas. Hulk noori entusiaste saadeti isegi Moskva tsirkusekooli õppima, mõnest sai asjagi, üksikutest tulid päris kuulsused, kuid rahvustsirkus jäi loomata. Rahamaailma ja iseseisvuse tulles täideti auk hoopis rahaga, sinna ehitati Hansapank. Loodame, et Lauri Viiknal läheb paremini, et tema ei eelista raha tsirkusele ja loob oma loomadele etemad tingimused.
Dokumentaalfilm „Romeo, Julia ja Jüri” (Revolver Film, 2010, 28 min), režissöörid Karin Reinberg ja Liina Keevallik, operaator ja monteerija Jüri-Illimar Šestakov, helindajad Roland Rand ja Mattis Rei. ETV eetris 2. II .
Kellest teha filmi? Oleks hea, kui portreteeritav oleks tsipa veidrik, olgu siis sinna- või siiapoole. Estonia teatri etenduse juhi Jüri Kruusi portreteerijad Karin Reinberg ja Liina Keevallik on selle tingimuse puhul oma valikuga küll täpselt kümnesse lasknud. Mees iseloomustab ennast filmis kui egoisti ja elamuste püüdjat, kes aina ja aina vajab kaifi. Ja ega ta luiska. Aga mis peaasi, oma vajadused Jüri Kruus ka rahuldab, ning filmi sisuks ongi nende näitamine ja selle kaudu inimese portree loomine. Üks omapärane kild inimesi on ooperifanaatikud. Parimad neist teavad kõiki oopereid läbi terve žanri ajaloo, oskavad üürikese kuulamise järel täpselt öelda, kust helid on pärit. Mina ise austan seesuguseid inimesi sügavalt. Jüri Kruusist ei teadnud ma enne selle filmi vaatamist mitte midagi, nüüd tuleb välja, et tema on nende hulgas üks erudeeritumaid. Dokumentaalfilmi ülesandeks on luua vaatajas kohalolekutunne. Mind viidi teatri lava taha ja kõrvale, lasti veidi silmata, mida tehakse ja kuidas elatakse kohas, mis on Jüri Kruusile olnud teiseks (esimeseks) koduks juba 40 aastat. Vapustav, eks ole?
Päris huvitav oli käia teisel pool tinglikkuse müüri – ja ega maagiat ka kummutatud. Jüri Kruus on kogu aja hoogu täis, naeratav ja reibas. Loodus on talle kinkinud imepärase, kuulajale optimismi sisendava hääle, ta on restaureerinud üle 150 vana heliplaadi, kaasa arvatud Georg Otsa, Hendrik Krummi, Miliza Korjuse esinemised; viimased on tehtud tema tütre, kunagise USA Eesti suursaadiku Melissa Wellsi tellimusel. Ometi suutsid autorid mind vaid kolmes episoodis uskuma panna kõigisse imedesse, mis Jüri Kruusi saadavad. Need on ema haual viiulimängimine, akvaariumikalade kasvatamine (enamik kalu sureb) ning peamine – Jüri Kruus õpetab oma papagoid mitmete salvestusvidinate abil ütlema „ja ljublju tebja, ja ljublju tebja”. Vaat selles on tõelise isikupärase portree hõngu!
Muidu on mindud lihtsamat, faktide emotsioonitu esitamise ning autoriteetide usutlemise teed. Ma ei kahtle, et Jüri Kruus on väärt kolleegide kiidusõnu, kuid kas poleks tundeline, aval ja eriskummaline mees vajanud eriskummalisemat esiletõstmist? Võib-olla oleks pidanud julgelt esile seadma tema ekstravagantsuse, jätma töö ja kolleegid tagaplaanile? Ülaltoodud kolm episoodi aga eristuvad kogu filmist ja nõnda ei moodusta teos tervikut.