Tahaks teada, mida VHK teatrikooli õpetajad oma noortega teevad, et nad niimoodi mängivad. Kui värskelt lõpetanud lavakaid võib teinekord olla teatris puhta piinlik vaadata, siis „Ninasarvikus” ei pidanud silmi kordagi kõrvale pöörama, pigem sundisid noored näitlejad endal pilkupidi küljes rippuma. Sinna juurde Ionesco hirmus hea tekst. Nauding on lasta end tema sõna- ja vormilainetusel kaasa viia – keele kamasuutra (Roland  Barthes’i mõiste). Näidendi dialoogid loovad kohati lausa visuaalselt kujuteldava „kõnekoreograafia”, seda kõige rohkem esimeses vaatuses, eriti Bérenger’, Jeani, Loogiku ja Vanahärra dialoogis. Sõbrad Jean ja Bérenger räägivad viimase alkoholismilembusest ning Loogik ja tema järgija Vanahärra arutlevad süllogismi üle:       

VANAHÄRRA (Loogikule): Minu koeral on samuti neli käppa.

LOOGIK (Vanahärrale): Sel juhul on ta kass. […]

LOOGIK (Vanahärrale): Kui võtta neilt kassidelt ära kaks käppa, mitu jääb siis kummalegi?

VANAHÄRRA : See on keeruline. 

BÉRENGER (Jeanile): See on keeruline.

LOOGIK (Vanahärrale):Vastupidi, see on kerge.

VANAHÄRRA (Loogikule): Teile on see võib-olla kerge, kuid minule mitte.

BÉRENGER (Jeanile): Teile on see võib-olla kerge, kuid minule mitte.

LOOGIK (Vanahärrale): Pingutage oma aju. Võtke end kokku.

JEAN (Bérenger’le): Pingutage oma tahtejõudu. Võtke end kokku.  […]

JEAN (Bérenger’le): Te olete arg, aga teil on andeid! […]

VANAHÄRRA (Loogikule): Esimene võimalus: ühel kassil oleks neli jalga ja teisel kaks.

BÉRENGER (Jeanile): Mul on nii vähe vaba aega.

LOOGIK: Teil on andeid, näete, neid tuleb ainult arendada.

JEAN : Kasutage seda vähestki vaba aega õigesti.  Muidu lähete põhja.

VANAHÄRRA : Mul ei ole aega olnud. Ma olin riigiametnik. 

See stiilinäide annab ehk aimu mängu ilust. Ka esimese vaatuse lõpu ja teise vaatuse alguse vaidlused ninasarviku olemasolu, mitteolemasolu või mitme ninasarviku olemasolu üle on n-ö tantsuliste (sõna)kombinatsioonidega lahendatud. Veetsin pärast etendust pool ööd veebis tuhlates ja näidendi eri lavastuste katkendeid vaadates. Valdav mulje: tihti on kinni haaratud groteskipotentsiaalist. See ei puuduta ainult dialoogi, vaid tegelikult kogu loo sisu ja vormi. Ka näidendi põhjal 1974. aastal vändatud film on selgelt absurdile ja groteskile üles ehitatud. Kõik need ninasarvikuks muundumised, vaidlused ja surnuks tallatud kassid on muudetud naljakaks just sel viisil, et absurdivint on keeratud viimseni üle. On ennetatud  inimese hirmu enda ninasarviklikkuse ees teistsugususe enesele vastandamise kaudu. Etenduskatketes nägin hiiglaslikke muhke (sarve algeid) muundujate otsa ees, rohelist nahka, isegi ninasarvlust markeerivaid gaasimaske juba muundunute peas.       

  Marius Peterson teatrikooli noortele asja nii lihtsaks pole teinud. Nii sarved, parknahk kui ka rohelisus (tegelikult ninasarvikud muidugi rohelised ei ole: Aleksei Turovski pakkus Theatrumi proovisaalis peetud „Ööülikooli” loengus („Ninasarvik ja savanniabsurd”, „Ööülikooli” salvestus 29. III ) loogilise seletuse, et Ionesco  ilmselt kohtas savannis parajasti rohevetikalombist väljuvat ninasarvikut, kes lausus „Härra Ionesco, milline rõõm!”, ise lõbusalt roheline) tuleb noortel endale puhtalt näitlejatööga tekitada. Kui ka monsieur Ionescol õnnestub seda Taeva-TVst vaadata, usun, ta vaataks kordustki. Marius Peterson rääkis „Klassikahommiku” saates (Klassikaraadio, 16. V) Markus Järvile Ionesco paradoksist: autor kirjutab õhulise huumori kaudu väga tõsistest asjadest. Järvi  nimetas Ionesco näidenditele omast „raskuse kergust”. Tõepoolest on see paradoks tol poolaprantsuse kirjanikul tugev ja valdav, mis pole muidugi iseenesest midagi ennekuulmatut – see on igati levinud tõsistest asjadest rääkimise viis, mõni teeb seda lihtsalt meisterlikumalt kui teine. Mida mina imetlen Ionesco ja nüüd ka Petersoni juures, pole see paradoks ise, vaid nende võime ja julgus jätta see paradoks „kodustamata”. Paradoksil lastakse jääda  paradoksiks kõige sügavamas tähenduses, jäetakse temasse alles tundmatu, ei lihtsustata teda sobituma inimese reaalsusega. Peterson ja Järvi rääkisid raadiosaates ka reaalsusest: et reaalsusi on erisuguseid, ja see, mida n-ö tavaline inimene reaalsuseks peab, on vaid kokkulepe, ja et tõeline reaalsus on hoopis midagi muud, metafüüsilist ja hävimatut. Järvi nimetas Ionescot ka eksistentsiaalseks sürrealistiks, räägiti dadaismist ja Kurt Schwittersist ning siis lõppes saade kõige huvitavamal kohal. Tuli sellega leppida.         

Leppimine on „Ninasarvikus” oluline teema. Ninasarvikuks muundumine on kõigepealt leppimise sümbol. See leppimine võib olla teadlik või alateadlik alistumine juhile, kaasaminek valdava ideoloogiaga. Teiselt poolt võib muundumine olla trots olemasoleva elu vastu. Selle  sõnastab kõikide meeste ihalusobjekt, sekretär Daisy: „Ma ei uskunud, et sa selline realist oled, ma pidasin sind luulelisemaks loomuseks. Kas sul pole kujutlusvõimet? Tegelikkusi on palju! Vali neist see, mis sulle sobib. Põgene fantaasiamaailma.”       

Ta seletab seda Bérenger’le, kes kuidagi ei suuda oma painetest lahti lasta. Bérenger on ainuke, kes ei muutu roheliseks sarvekandjast kabjaliseks, ning see paistab Daisyt sügavalt riivavat ja tema tegevust algusest peale suunavat. Siin on paine, millest mina ei ole osanud lahti lasta: kui pool ööst veetsin etenduskatkeid vaadates, siis teine pool läks Daisy tegelaskuju guugeldamiseks – ja siiski  ei leidnud ma kinnitust oma arvamusele, kes oli Daisy tegelikult. Kuid Theatrumi lavastusest leidsin hulga märke, et Daisy polnud see, kellena ta näis: ta paistis mulle algusest peale hoopis sarvilisemana kui tema blond juuksekuhil aimata lubas. Olgu see siis vaid mu fantaasia või naiivsus, aga loole lisas see väga huvitava dimensiooni. Muidu nagu polekski selles loos midagi nii erilist: seoseid kommunismi või fašismiga, tänapäeva moraali ja filosoofiaga pole ju keeruline leida. See on suhteliselt klišeelik lugu inimese karjainstinktist ja sellele vastandumisest, tema psühholoogilisest võitlusest, esitatuna mõnusas absurdivaimus, kuid traagilise põhitooniga.         

Aga see Daisy-kimbatus on nauditav, ja ma ei imestaks, kui lavastaja vaatajaid meelega kimbutas. Siiski, see võimalik väike koorem vaatajatele ei ole võrreldavgi sellega, kui suur töö on teha antud noortele näitlejatele. Kui Ionesco kirjeldab oma näidendis näiteks lavakujundust üsna üksikasjalikult, kohvikulaudadest poesiltideni, siis Theatrumi „Ninasarviku”  lavastaja on arvanud, et vedada lavale üks valge kattega viltune platvorm on rohkem kui küll. Ja ongi! See sobib kohvikulauaks, linnaväljakuks, kontorilauaks, korteriks ja milleks veel. Selle peal, taga, kõrval, ees ja kohal saab kõik vajalik tehtud. Andekas lahendus, ja näitlejad peavad selle visuaalse „neitsilikkusega” sammu. Keegi ei pane ninasarvikumaski pähe ega roheta näost, kuid muundumised ja muud sooritused on esitatud seda tundlikumalt. Bérenger’d  kehastav Markus Ilves on etenduse algusest lõpuni laval ning eristub kõigist oma väljendusrikkuse ja isepärase laenguga: kui ta näitlemist ei jätka, siis on küll kole kahju. Markus Habakuke Jeani ninasarvikuks muundumine teises vaatuses võtab oma intensiivsusega peaaegu hingetuks. Siin peab veel mainima, et kui Ionesco kasutas muundumise juures peamiselt verbe „jooksmine” ja „kukkumine”, siis Petersoni muundujad teevad liigutusi,  mis mõjuvad kohati lausa ebainimlikult: lummav ja õõvastav vaatemäng, naljast kaugel. Ka ninasarvikute hääl ei koosne lavastajal Ionesco järgi möiretest ja müdinast, vaid tegu on mingi abstraktse tunnusheliga, mida savannis vastu jalutav vetikroheline ninasarvik vaevalt kuuldavale tooks. Üldse on Peterson jätnud oma lavastuses abstraktseks nii palju kui
võimalik ja andnud näitlejale kogu vastutuse, laskmata  ilmselgetel viidetel kahandada mängu ilu ja meisterlikkust. 

Kõik näitlejad peale Markuste said mitmes rollis üles astuda. Ma sain alles teistkordsel vaatamisel aru, et esimese vaatuste Loogik oli teise ja kolmanda vaatuse juuraharidusega kontoriametnik Dudard (Klaus Eisel) ning esimese vaatuse vürtspoodniku naine oli kolmandas vaatuses Daisy (Ulla Simone Möldre). Ning et esimese vaatuse Vanahärra ja teise vaatuse endisest põhikooli õpetajast kontoriametnik Botard oli teise vaatuse teises pooles veel Jeani naaber Jean (Lauris Grins). Kas mul oli midagi viga või neil? Botard’i filigraanne ja hirmnaljakas miimika, Loogiku stiilipuhas miimikavabadus, kolmanda vaatuse Daisy varjatult hullumeelne pilk ja maneer – rollid olid  niimoodi esitatud, et viisid jäljed võpsikusse. Teistkordsel vaatamisel oli võpsik mõnevõrra juba tuttav, orienteerusin paremini. Aitäh teile, VHK teatrikooli abituriendid, ja lubatagu mul lisada väike tsitaadipopurrii räägitu visualiseerimiseks:       

JEAN : Jah, mul on jõudu, ja mul on jõudu mitmel põhjusel. Esiteks on mul jõudu sellepärast, et mul on jõudu; teiseks on mul jõudu sellepärast, et mul on moraalset jõudu. Ja veel on mul jõudu sellepärast, et ma ei ole alkoholist läbi imbunud.       

[…]         

Teie pea on tühi.

BÉRENGER : Seda enam ei saanud mul seda pähe tulla.

JEAN : On asju, mis tulevad pähe isegi neil, kelle pea on tühi.

BÉRENGER : See on võimatu. […] 

DUDARD: See on kirjas, sest see on kirjutatud; vaadake lömastatud kasside rubriigist! Lugege, härra juhataja!

HÄRRA LIBLIKAS: „Eile, pühapäeval, aperitiivitunnil, tallas meie linnas Kirikuplatsil üks paksunahaline kassi surnuks.”

BOTARD: Missugusest paksunahalisest siin juttu on? Mida mõistab lömastatud kasside rubriigi toimetaja paksunahalise all? Ta ei ütle meile seda. Ja mida ta mõtleb kassi all? /…/

Mis tõugu,  millisest rassist? Ehkki ma ei ole rassist, olen pigem rassismi vastu. […]

Ma ei ole lõunast. Lõunamaalastel on lopsakas fantaasia. See võis olla lihtsalt sääsk, kelle hiir surnuks tallas. Aga sellest tehti elevant. […]

DAISY: Alles äsja süüdistasite meid, et meie näeme hallutsinatsioone.  BOTARD: Äsja – jah. Nüüd on hallutsinatsioonist saanud provokatsioon. […]

JEAN : Mul pole mingit muhku. Minu perekonnas ei ole kellelgi muhku olnud. 

Eespool viidatud raadiosaates rääkis Peterson veel sellest, kuidas Ionesco olevat oma teise väga kuulsa näidendi „Kiilaspäise lauljanna” lavastuse esietenduse järel imestanud, et inimesed saalis nii tõsise asja peale naerust rõkkasid. See viitab näitekirjaniku armsale naiivsusele, aga mis siin imestada. Inimesed ei otsi üldjuhul ju tõde, vaid teadmist ning sellega kaasnevat turvatunnet, kinnitust oma arvamusele, lohutust oma hirmule teistsugususe ees. See, et inimene võib muutuda ninasarvikuks, tuleb välja naerda. Ometi seda juhtub – on siin Eestiski ju juhtunud – ja ninasarviklus ähvardab ka kõige järjekindlamat humanisti. Kuid inimene ähvardab ka neid suuri paksunahalisi imetajaid, ja kahjuks nii jõuliselt, et „ninasarvikutega on Aafrikas lood peaaegu ühel pool” (Aleksei Turovski „Ninasarvik ja savanniabsurd”, „Ööülikool”). Lugu viimasest ninasarvikust pole  sugugi vähem traagiline kui Ionesco lugu viimasest inimesest, aga see on juba üks hoopis teine lugu.