ÕS 2006 näitab artiklis istuma looksulgudega, et väljend istuv peaminister ei sobi eesti keelde. Peaministrite kõrval pannakse meie avalikus keelekasutuses viimasel ajal istuma ka presidente, valitsusi, parlamente, seega neid, kes on kõrgel ametikohal. Sagedasim väljend on küllap istuv president. Kui vaatame mõnd teist keelt, näeme, et inglastel on sitting president, venelastel сидячий президент, rootslastel sittande president, sakslastel der sitzende Präsident, ka soomlased kasutavad väljendit istuva presidentti.

Miks ei kõlba tõlkelaen istuv president eesti keelde? Nimelt seetõttu, et meie verbil istuma pole tähendust ‘võimul olema’. “Eesti kirjakeele seletussõnaraamatu” I köite 4. vihikust saame teada, et peale mõnele alusele toetumise ja sellise asendi võtmise (Raamatukogus istuv president tervitas uue aasta puhul rahvast. Istume igal hommikul telerit vaatama) võib sõnaga istuma märkida ka pikemaajalist mingis kohas või olukorras viibimist (Poiss jäi seitsmendasse klassi istuma), vangistust (Mees istus viis aastat Rootsi kardinate taga), ühel kohal, millegi peal või kinni olemist (Auto istus kaks tundi lumehanges), vastuvõetavat või meeldivat olemist (Tume lips istub selle ülikonnaga hästi).

Kui hakkame väljendi istuv president esimese sõna asemele paremaid võimalusi otsima, ei tohiks puudus kimbutada: peale võimul ja praeguse on olemas ka ametis ja nüüdne. Neid keelendeid on tarvis eelkõige rõhutamisel või endise ja praeguse ametimehe kõrvutamisel, muidu pole täiendit vaja.