Ent kindlasti pole „Jumalik komöödia” mingi naerunäidend ega juturaamat. Tegu on eeposega, mille mõttekaim ülesanne tänapäeval on toimida kui „pedagoogiline poeem”, keskaja värssentsüklopeedia  – nii nagu Homerose eepos „Ilias” on Euroopa kultuuris toiminud niihästi keele-, luule- kui ka antiigiõpikuna. Dante „Jumalik komöödia” on kirjutatud tertsiinides, vaheliti kolmikriimides. Et seda värsivormi on eriti keeruline vahendada, siis on kogu maailmas mindud ka proosatõlke või rütmistatud proosatõlke teed. Harald Rajametsa seekordses eestinduses on kasutatud Shakespeare’i viisikjambi. Muidugi oleks „Jumalikku komöödiat” originaali tertsiinidesse raske ümber panna. Aga ei maksa arvata, et Dantel oli kergem originaali tertsiinidesse kirjutada – „sundida saledasse stroofi elementide pime raev”. Ka tema  pidi kombineerima ja vingerdama.     

  Kuid kadunud Harald Rajamets ei loobunud värsivormist mitte kergekäeliselt, vaid täpsema sisu edastuse nimel, nagu maailmas varemgi tehtud. Too täpsema sisu mõiste pälvibki nüüd meie tähelepanu. Dante ise on eritlenud igal tekstil neli tõlgendusviisi, mida  raamatu järelsõnas meenutab ka kommentaator Ülar Ploom: sõnasõnaline, allegooriline, moraalne ja anagoogiline. Adam de Lille’i tuntud ladinakeelne nelikvärss avab nende sisu lühidalt:     

Littera gesta docet,
Quod credas allegoria.
Moralia quod agas,
Quo tendas anagogia.

 Äraseletatult: otsene tähendus räägib juhtunust, allegooria annab ülekantud tähenduse, moraal käitumisjuhise ning anagoogia paneb mõtlema, kuhu selline käitumine viimaks välja viib. Mida siis oodata sellise sõnasõnaliselt täpse tõlke teksti kommentaaridelt? Eks ikka seda, mis on tõlkeks kaduma läinud. Ka Dante rõhutab, et kõikide edasiste tõlgenduste alus on otsene tähendus – ja see on meil nüüd maksimaalse täpsusega käes. Nüüd vajaksime lisaks veel allegoorilise, moraalse ning anagoogilise arusaamise võimalust.     

Kummatigi me seda siit ei leia. Kommentaator ei ole mõistnud, et mitte ükski tõlgendus ei sünni otsese tähenduse lõpmatust täpsustamisest. (Meenutagem, et sedasama ütles Roland Barthes foto  kohta: selgemat kujutist pole võimalik saada luupi appi võttes.) Näiteks „Põrgu” XXVI laulu puhul täpsustab Ülar Ploom, et Pratos tegutses keegi piiskop Niccolò, kelle mingisugune rahumissioon 1304. aastal nurjus. Aga see kommentaar ei too meile lähemale ei allegoorilist, moraalset ega anagoogilist arusaama Dante värssidest   

… siis tunda saad sa varsti, mida Prato
sinule ihkab samuti kui teised.

Milleks siis piiskop, milleks rahumissioon ja 1304. aasta? Kriitiliselt peab ütlema, et üldse on kommentaarides, mis hõlmavad väikese köite mahust üle poole, palju liigset kribu-krabu, mis saab huvi pakkuda ainult üks kord, sest nende andmetega pole hiljem mitte midagi peale hakata. Kuidas saab näiteks rakendada  oletust: „Mainitav Boso või Buoso on kas gibelliin Buoso degli Abati või must gvelf Buoso Donati, kes kirjutas alla Firenze rahulepingule, mille sobitajaks oli kardinal Latino (1280)”? Kas niisugune kodulooline ehkupealsus aitab meil paremini mõista Dante teost? – Ei aita ju, mitte miskit pidi! Isegi Dante-uurijaid saab mingi Buoso, olgu siis üks või teine, huvitada ainult möödaminnes – aga kui palju eesti lugejate hulgas leidub danteiste, kellele säärane bousondus pakuks vaimset naudingut?   

Hoopis teistsugust, avardavat arusaama pakub Juri Lotman oma kõige uuemas, postuumses artiklikogumikus „Ennustamatud kultuurimehhanismid”. Seal leidub artikkel „Kakskeelse struktuuri mudel”, kus räägitakse ka Dante „Jumalikust komöödiast”, täpsemini:  „Põrgu” XXVI laulust, ja veelgi täpsemalt: sealsest Odysseuse jutustusest oma eksirännakute kohta. Juri Lotman peatub Odysseuse sõnadel, mis eesti tõlkes kõlavad nõnda: 

„… Eks mõelge, mis on teie sünnipära!
Ei ole teie loomaeluks loodud,
vaid teie tee on teadmised ja vaprus!”

Ja märgib: „Nagu Dante, ühitab ka Odysseus inimese püüu teadmiste poole … sooviga mõista maailma ehituse saladusi … Dantele ilmselt imponeerib see õilis tunnetusjanu. „Komöödias” vastandatakse korduvalt tõelisi inimesi ja loomalikke olendeid inimkujul (vrd näiteks „Puhastustule” XIV laulus loetelu Arno jõe  äärsetest seasarnastest Porciano elanikest, koertest arentiinlastest, huntidest firenzelastest ja rebastest pisalastest). Loomalikkuse metafoorile on rajatud paljud põrgupiinad. Seepärast on Odysseuse meenutusel oma teekaaslastele, et nad on inimesed, mitte lojused, ning sündinud üllasteks teadmisteks, mitte loomalikuks oleskeluks, luuletajale sügav tähendus …” 

„… Eks mõelge, mis on teie sünnipära!
Ei ole teie loomaeluks loodud,
vaid teie tee on teadmised ja vaprus!”

Eestikeelse väljaande lõpust loeme, et need olevat „ühed kuulsamad read „Jumalikus komöödias”, mis on ühtlasi pälvinud täiesti vastakaid kommentaare”. Ja siis kommenteeritakse  meile … neid vastakaid kommentaare, serveeritakse – piltlikult öeldes – „loputuse loputust”, ühest küljest ja teisest küljest, lisades just nagu õrrituseks, et eestindades itaalia virtù „vapruseks”, nagu seda muide mõistvat ka Machiavelli, tahab tõlkija Harald Rajamets väita, nagu oleks Odysseuse puhul tegu „antiigi ja renessansi vaprusega”. Aga milles seisneb siis „antiigi ja renessansi vaprus”? Just see jäetakse algajale lugejale seletamata (ja võib-olla vajaksid sel teemal seletust edasijõudnudki). Ning vinti üle keerates öeldakse veel: „Selles võtmes ei küüni Odysseuse ettevõtmine samasse ritta Aenease retkega, kellel on määratud  rajada Rooma…” Millises võtmes? Miks ei küüni? Ja mispärast peakski? Need kommentaarid siin väljaandes vajavad niisiis ise ülekommenteerimist – „loputuse loputuse loputust”. Dante on siin langenud filoloogilise eruditsiooni ohvriks.       

Veel üht sisulist asja soovinuksin kommentaaridest. Teksti lineaarse üldmõistetavuse huve järgivas tõlkes lähevad paratamatult  kaduma keelevälised märgisüsteemid, mis Dantel moodustavad omaette tähenduskoodi. Ainult keelelist fassaadi mööda libiseva pilgu loogikaga pole võimalik avastada ehitise konstruktiivset printsiipi. „Jumalikku komöödiat” on võrreldud katedraaliga ning nende kahe arhitektuurne keerukus on tõesti võrreldav. Pole näiteks ükskõik, millistesse värssidesse Dante „Põrgu” XXVI laulus paigutub sõna „fiamma”, „leek”. Eriti tähtis koht on tal 58. ja 85. värsis – need on keskaja aritmoloogias hiastiliselt võrdsed arvud. Neid lahutab täpselt laulu keskkoht 71. ja 72. värsi vahel. Ning just seal paikneb seletus, mispärast Odysseus  ilmub tuleleegina. Ta ilmub tulekeelena, sest oma terava keelega, oma petislike nõuannetega külvas ta maailma tohutult kahjutuld. Aga eesti tõlkest 58. värsis sõna „leek” ei leia – ja XXVI laulu kujundlik arhitektuur ongi lõhutud. Niisugust, võib-olla paratamatut kadu pidanuks kommentaar korvama.   

Nagu öeldud, ilmus „Jumalik komöödia” nii tarbetekstina kui luksusväljaandena. Säärased kommentaarid sobinuksid siiski ainult tarbeväljaandesse. Luksusköide nõudnuks teistsugust taset, suurejoonelisemat, üldistavamat kommentaaride formaati. Näiteks teemal „„Jumalik komöödia” ja teoloogiline maailmakaart”, teemal, mille pakub haritud eurooplase kultuurimiinimumi hulgas välja kogumik „Eurooplase kultuuripõhi” (Tallinn 2010). Praegu on meil üks ja sama Dante kahesuguses rõivas: argikuues  ja pidurüüs. Võimalik olnuks kaks eri Dantet. Kaks – palju rohkematest võimalikest.