Kindlasti sai jätkuvat kinnitust „Puhastuse” diskutiivsus: tundus,  et vaheaegadel ja etenduse järelgi tundsid vaatajad suuremat vajadust oma mõtteid ja tundmusi jagada, kui ehk tavaks. Juttu sai aetud ka mõne teatriprofessionaaliga, kel Vanemuise lavastuse kõrvale panna ka mõne teis(keels)e teatri „Puhastuse” kogemus. Välisvaatlejate poolt kostus, et eesti keeles näidendit jälgides on tajutav tegijate isiklikum side, see, et mängitakse nimelt „oma vere lugu”. Soome lavastuste  puhul on konflikt palju abstraktsem ja „kaugem”, tegijate hoiak on võrreldav mis tahes teise välismaailmas (väljaspool Soomet) mängiva tekstiga. Muidugi on siin- ja sealpool leidunud „Puhastusele” nii veendunud oponente kui ka tuliseid pooldajaid, aga kõik vaidlused saab kokku võtta tõdemusega, et vaieldamatult on Sofi Oksaneni, olen nõus, et kohati lihtsustatud, avameelselt kommertskunsti strateegiatele ehitatud teosel  õnnestunud käivitada tihe dialoog, panna inimesed rääkima teemadel, mis pikaks ajaks sügavale nende sisse olid ladestunud. Eriti pani heldima, et publiku seas liikus Oulus ka paar mustanahalist vaatajat. Usun, et Vanemuise külalust võib liialdamata nimetada kultuuriliseks missiooniks.

Küsinud Tambet Kaugema