Kahjuks ongi eesti lugejail kurdidest kuuldes tihti hirm nahas: terroristid, separatistid, piiririkkujad, kes vahel ka Eesti riiki koormavad. Õnneks hakkab suhtumine kurdidesse muutuma. Hästi sümpaatne oli Eerik-Niiles Krossi kirjutis “Maailma kurdid kõrvad” Sirbis (12. I 2007).
Aga eks kurdid ole hirmulegendideks ka ise põhjust andnud. Läbi ajaloo on nad olnud üsna sõjakad. Tihti on nad teeninud palgasõduritena võõraid vürste ja sultaneid. Nende hulgas on ka kuulsaid väejuhte. Kolmanda ristisõja ajal ajas kurdide kuulsaim poeg Saladin (1137 – 1193) Inglise kuninga Richard I väed Jeruusalemmast välja ning tõusis Egiptuse sultaniks.
Teame me aga üldse midagi kurdidest? Mis keeli nad kõnelevad ja kus nad elavad? Kurdid elavad Kurdistanis. Aga kaartidelt me seda maad ei leia, sest nad pole oma territooriumil kunagi suutnud luua riiki. Kurdide eluala ulatub Ida-Türgist Põhja-Iraaki, Süüriasse ja üle Iraani Armeeniassegi.
Kurdid kõnelevad kurdi keeli, mis kuuluvad indoeuroopa keelkonda nagu läti, vene, saksa või inglise keelgi. Nimetus “kurd” tähistab ühte loodeiraani keeltegruppi. Tegemist on samasuguse rühmaga nagu läänemeresoome keeled soome-ugri keelte hulgas või germaani keeled indoeuroopa keelte hulgas. Öelda, et kõik kurdid kõnelevad kurdi keelt, on sama hea kui öelda, et nii valgevenelased kui ka ukrainlased on venelased ja kõnelevad vene keelt.
Kurdi keelte arvu ei saa täpselt määrata, sest keeleteadlased ei ole suutnud kokku leppida, kuidas eristada murdeid ja keeli. Naljaga pooleks on keel kõige paremini defineeritud armee, laevastiku ja kirikuga. Kuna kurdidel pole ühtegi oma riiki, siis ei osata ka nende tunnuste abil nende keeli määratleda. Ka läänemeresoome keelte arv ei ole üheselt teada. Kirjanduses eristatakse viis kuni üksteist läänemeresoome keelt. Soome autorite arvates on läänemeresoome keeli enamasti kuus, eesti ja vene autorite arvates aga seitse.
Mõnedes entsüklopeediates (nt Wikipedias) levib müüt ühest kurdi keelest. See põhineb lihtsalt õhtumaa mehe piiratusel või kurdi rahvuslaste väitel, et kurdid kõnelevad väga erinevaid murdeid, mis on vaja ühendada. Kahjuks on sellise suhtumise õnge läinud ka Eerik-Niiles Kross oma Sirbi artiklis, kui ta räägib kurdi keelest. Üsna tõenäoliselt võime rääkida neljast kurdi keelest ja nende murretest. Põhjakurdi ehk kurmandži keelt kõneleb rohkem kui 9 miljonit inimest: Türgis 3,95 miljonit, Iraagis 2,8 miljonit, Süürias 938 000 ning vähemal määral ka Armeenias, Aserbaidžaanis, Gruusias, Iraanis, Liibanonis ja Türkmenistanis. Kurmandžid moodustavad ka põhilise osa kurdi emigratsioonist Euroopas ja Ameerikas. Keskkurdi keelt räägitakse Iraanis (3,25 miljonit) ja Iraagis (462 000). Lõunakurdi keelt kõneldakse Iraanis (3 miljonit) ja natuke ka Iraagis. Neljandat, laki keelt kõneleb umbes miljon inimest Iraanis.
Türgis püütakse kurmandžid täiesti maha suruda. Neil ei lubata kanda oma rahvarõivaid ega nimetada end kurmandžideks. Ametlikult on nad mägitürklased või kurdi terroristid. Kurmandži keele kasutamine hariduses on keelatud. Ringhäälingus on “mägitürgi” keel siiski kasutusel 45 minutit ööpäevas. Kurmandžid kasutavad Türgis türgi tähestikul põhinevat ladina tähestikku (ladina kurmandži), mida aga võimud ei tunnusta. Türgi tähestikus puuduvate tähtede x, w ja q kasutamine kurmandžide poolt on viinud mitmete kohtuprotsessideni. Türgis on õnnestunud kaks ja pool miljonit kurmandži ka türgistada, sest kurmandžide arvu Türgis hinnatakse 6,5 miljonile, kurmandži keele kasutajaid on aga ainult 3,95 miljonit.
Iraanis on kurdi keelte õpetamine keelatud. Lubatud on ajalehed ja ringhääling. Iraagis seevastu on juba Saddami ajast olemas kurdi autonoomia. Kurdi keel on nii administratiivne kui ka hariduse keel. Iraagis on kõigi kurdi rahvaste olukord kõige parem, põhiprobleemiks on neil kurdide omavahelised tülid.
Kurdi rahvad kasutavad Süürias, Iraagis ja Iraanis araabia tähestikku (sorani). Kurdi keeli kirjutatakse araabia tähestikuga nii nagu hääldatakse, kuid araabia laenud säilitavad oma kirjakuju isegi siis, kui nende hääldus araabia omast erineb. Endise N Liidu territooriumil on kasutusel ka kürilliline tähestik (kürilliline kurmandži).
Kurdide esimesed tekstid pandi kirja VII sajandil pärsia tähestiku toel. Enamik kurdi kirjandust on kirjutatud siiski hoopis pärsia, araabia ja türgi keeles.
Keeleteadlased on püüdnud leida kurdi keelte sarnasusi ja erinevusi ning leidnud, et need võivad olla sama suured kui inglise ja saksa keele erinevused. Kõige erinevamaks teistest kurdi keeltest peetakse põhjakurdi ehk kurmandži keelt ja selle murdeid. Türgit teeb kindlasti murelikuks, et nende “mägitürklased” kõnelevad sama keelt, mida Iraagis autonoomiat nautivad kurmandžid. Ülejäänud kolme kurdi keele kõnelejad on eelkõige koondunud Iraani. Kindlasti on kurdide keeleline erinevus ka üks põhjusi, miks kurdi riiki või riike pole seni tegelikult maakaardile kantud.
Kurdi rahvaid ühendab nende kultuuriline kokkukuuluvus ning arusaamine, et nende keelekasutus erineb naabrite omast palju rohkem kui omavahel. Kurdi rahvaste seas elab unistus, et neid ühendaks kõige paremini ühine kirjakeel. Selle eeldusena näeb Kurdi Keele Akadeemia eelkõige ühise tähestiku loomist. Kurdi rahvaste ja hõimude ühendamisele on tublisti kaasa aidanud Interneti võidukäik. Arvutikasutajate vajadustest lähtuvalt on loodud ladina tähestikul põhinev ühendatud kurdi tähestik ‘alfabéy yekgirtúy Kurdí’. Selle loojad soovitavad igal kurdil Kurdistanis või mujal maailmas kasutada seda tähestikku oma “murrete” kirjapanekuks. Kas ja kuidas jõutakse ühise kurdi kirjakeele ja riigini, on juba iseküsimus.
