Peeter Kaasik toob argumendiks asjaolu, et Palusalu mobiliseeriti (rahvusvahelise õiguse vastaselt) punaarmeesse, kust ta 1941. aastal deserteeris. Tabamise järgi mõisteti ta selle eest surma. Hiljem muudeti otsus 10 aastaks vangilaagris ja seejärel saadeti ta Soome rindele trahviroodu, kust ta oktoobri lõpul üle jooksis ning soomlaste poolt vabastatuna 1942. aastal tagasi Eestisse tuli, pärast Nõukogude vägede sissetungi Eestisse, jaanuaris 1945. Palusalu arreteeriti taas. Selle järele toimus midagi ennekuulmatut. Kaasik on jälginud Palusalu süüdistamist väga üksikasjalikult ja temagi nimetab edaspidist veidraks: 1946. aastal saadeti asi Eestisse tagasi ja täiendava uurimise käigus ei leitud nüüd Palusalul mingit süüd ning sama aasta 26. augustil lõpetati juurdlus süütõendite puudumise tõttu. Et lisaks ülejooksmisele oli Palusalu omal ajal endale ajakirjanduses ka nõukogude võimu vastaseid kommentaare lubanud, arvab Kaasik põhjendatult, et jääb mulje, nagu oleks kusagilt antud korraldus asi vaikselt lõpetada.
Ma ei ole uurinud vastavaid toimikuid ega teisi allikaid, kuid lubatagu mul siinkohal esitada üks spekulatsioon. Omal ajal räägiti (vist oli sest juttu isegi Kehakultuuris), et Eesti NSV riikliku julgeoleku rahvakomissar (1946. aastast minister) Boris Kumm oli suur spordifanaatik. Kummi käsi olevat ka oma nõukogudevaenulikkuse poolest tuntud Heino Lippu halvimast hoidnud. Et Kumm töötas sõja-aastail ka NSVL riikliku julgeoleku rahvakomissariaadis, oli tal ka Moskva seljatagune. Seega võis ta Maailma-Kristjani kõige halvemast päästa. Ärgem unustagem siiski seda, et Kumm oli stalinliku terroripoliitika peamisi toetajaid Eestis.
Kaasiku vastuargumendid on järgmised: Palusalu sai vanglast välja 1946. aasta 29. augustil. Sama aasta mais kinnitati Tõnismäe monumendi lõplik projekt ja septembris oli skulptuuri autoril Enn Roosil valminud pronkssõduri täissuuruses savimudel, mille komisjon 10. oktoobril üle vaatas ja kiitis “väikeste mööndustega” heaks. Kaasik seab esitatu alusel kahtluse alla võimaluse, et kunstnik “kuu ajaga muutis oma esialgseid kavasid”. Kuna olen omal ajal kokku puutunud tollaste monumentide püstitamise korraga, võin ütelda, et see “lõplik projekt” oli väike üldkompositsiooni (näiteks figuuri või figuuride poosi kindlaks määrav) kavand, kus kujutatute näod olid antud väga skemaatiliselt, üldse mitte isiksustatuna. Nii et Palusalu kaasahaaramisega ei pruukinud Enn Roos üldse mingeid esialgseid kavasid muuta, samuti oli Roosil pärast Palusalu vabanemist veel terve kuu aega. Pidin tollal kunstiinstituudis õppides ka neli aastat skulptuuri modelleerima ja mul on ettekujutus, kui palju ühe kuu jooksul skulptuuri võib edasi viia. Teiseks peab oponent ebatõenäoseks võimalust, et Roos muutis ilma kooskõlastamata omavoliliselt juba kinnitatud projekti. Kui Kaasik peab projekti all silmas 1946. aasta mais kinnitatud eskiisprojekti, siis, nagu selgitatud, polnud mingit vajadust Palusalu poseerimise ajal projekti muuta.
Edasi, kas Roos oleks omaaegses olukorras valinud sellise “poliitiliselt kompromiteeritud” modelli ja kui valis, kas see ei mõjunud Roosi karjäärile? Ilmselt alahindab noor ajaloolane okupatsiooniaegse eestlase kohanemisvõimet (mis olevatki intelligentsuse näitaja). Meie relvaks okupantide surve vastu oli vaikimine kõigest, mis võis olla kahjulik meie edaspidisele käekäigule. Ja kui vaja, siis lausa valetasime. Roos oli nii tark küll, et mitte reklaamida asjaolu, et kasutas modellina Palusalu. Isegi oma juhendatava, kujur Signe Möldri küsimusele (andmed telefonitsi S. Möldrilt 15. IX 2006) vastas ta, et oli vaadanud nii Palusalu kui Heino Lippu. Ajakirjanduses ta sellest muidugi juttu ei teinud. Teiselt poolt oli Roosil nii olulise monumendi autorina siiski ka teatav poliitiline renomee, et mitte karta nii kergelt oma karjääri lõppemist.
Paavo Kivise argumentides kõlab peamiselt emotsionaalne noot, mis on isiku-uurimuse puhul täiesti mõistetav. Kivise seisukohta võib lühidalt sõnastada nii: Palusalu oli võimatu ära osta ja pole mõeldav, et ta oleks tõmmanud selga Vene mundri ja seisnud, pea norus. Jagan Kivise veendumust Palusalu vankumatus isamaalisuses. Seda tõestas ta punaarmeest ärajooksmisega ja muugagi. Aga Palusalu oli surutud vastu seina. Pärast vanglast vabanemist ei lubatud tal töötada treenerina ja mujalgi jäid uksed suletuks. Lihtsalt öeldes – nälg! Tollane kunstiinstituut oli ainuke koht, kus Palusalu sai modellina tööd (seal töötas õppejõuna ka Enn Roos). Kas Palusalu üldse teadiski, milleks või kelle kujutamises ta poseerima pidi? Modelliga lepiti kokku aeg ja koht, mitte see, mida ta kujutama peab. Ja lõpuks – kas tal üldsegi tuli Nõukogude mundrit selga tõmmata! Algul modelleeriti figuur ja pea; vastav riietus pandi selga alles siis, kui muu oli juba ilma segavate riidevoltideta paika pandud. Selle viimase, mundris mehena, võis poseerida ka mõni teine modell. Igatahes oli Roos kasutanud pronksmehe juures mitmeid teisigi modelle (kelle nime võis ta kartmatult nimetada). Kui palju Kristjan Palusalu tegelikult pronkspoisina poseeris, jääb saladuseks. Aga Roos on ikkagi kinnitanud, et ta Maailma-Kristjanit “vaatas”. Ja see vaatamine tähendas kujurile siiski vaatamist, savitükk peos. Vahetevahel pandi ka mõni tükk savi kujule juurde.
Ma pean lugu oma oponentide visast tööst asjassepuutuvate faktide väljaselgitamisel ja leian, et nende mõttekäikude ajendid on austusväärsed. Teisalt olen veendunud, et Palusalu sügavalt isamaalisele hoiakule ei heida mingit varju see, et ta võis seista ühe tolleaegse parema eesti kujuri Roosi ees, kui see täitis üht järjekordset tellimustööd. Võib-olla väheneks ka selle rahvakihi fanatism, kes mai algul Tõnismäel tungleb, kui nad teada saavad, et pronksmees on voolitud mitte mõne punaväelase, vaid eesti maailmakuulsa maadleja Kristjan Palusalu järgi, kes Vene sõjaväest jalga lasi.