Ega ei ole võimalik saada muljet pelgalt klaverist, arvestamata mitut olulist komponenti, mille kogusummast alles sünnib hinnatav tulemus. Millised need kompomendid siis on? 1. Klaver – see ise ei mängi, see tuleb alles kõlama panna. Antud juhul pole tegemist pilliga suure kontserdisaali tarvis, mis nõuab võimsat kõlajõudu. Tegemist on stuudiopilliga, mis momendil on küll meeldiva kõlaga, kuid n-ö sisse mängimata, nõudes  parajal määral aega, et siis oma tõelist kõla kuuldavale tuua. 2. Teos – kuivõrd autor on või ei ole selle klaveri eripärasid arvestades kirjutatud. 3. Esitaja – kuivõrd on ta võimeline teosesse süvenenult antud klaveri omadustega kohanema. 4. Ruumi akustika – antud juhul stuudioakustika, kus puudub kaja peegeldav efekt. 5. Publik – millist kontakti on esitaja suuteline kuulajatega looma ja millist mõju avaldab  esitajale publiku olemasolu? Perspektiivis publikut pole, kui kuulajad on eetris. Esitajal tuleb siis kontakti publikuga vaid ette kujutada. Ja lõpuks ärme unustame tähtsat võlurit – helirežissööri!   

Kui kõik need komponendid kokku võtta, võiksime objektiivselt hinnata uut klaverit.  Nüüd peame olema väga õnnelikud ja rahul, et ERR võib vana äramängitud klaveri pensionile saata ning edaspidi raadioülekannetele ja salvestustele uue lehekülje keerata. See uus klaver annab lootust, muutub aja jooksul tundlikumaks, bassid sügavamaks ja ülemine register säravamaks. Jääb vaid soovida uuele Estoniale ilusat tulevikku!