Tõnu Naissoo ei esine kodupubliku ees just ülearu sageli, see-eest on ta oodatud külaline mitmetel tuntud välismaistel jazzifestivalidel. Ka võis kavalehelt lugeda, et ta on viimasel ajal Jaapanis välja andnud koguni 7 (!) CDd. Naissoo puhul pakkus juba ette huvi teadmine, et kontserdil tuleb esiettekandele tema verivärske suurvorm „Moog Concerto” süntesaatorile ja keelpilliorkestrile. 

Küsisin Naissoolt enne kontserti, miks teosel on just selline peakiri, ja sain vastuseks, et sellega tahab ta tähistada USA elektronmuusika pioneeri Robert Moogi konstrueeritud esimese n-ö laiatarbe-süntesaatori Minimoog (1971) ilmumise 40. aastapäeva. 2 in 1 … Ning lisas, et alguses kolmeosalisena kavandatud „Moog Concerto” tuleb ettekandele siiski kaheosalisena. Tõnu Naissoo kontsert algaski hoobilt Moogisoologa, ja oma Moog-süntesaatori sound’ifiltreid oskab ta väga maitsekalt ette programmeerida. Teose esimese osa muusika meenutas oma meloodiliste süntesaatorisoolodega pigem Rick Wakemaniga seostuvat orkestraalset proge-rock’i kui jazzi, kuigi trummi- ja bassipartiis oli ka jazzipäraseid rütmi- ja motiivipöördeid. See-eest võttis „Moog Concerto” teine osa suuna mainstream-jazzi ballaadlikkusele. Siin mõjusid kõrvupaitavalt mitmed sulnid harmooniavahetused ja leebelt „teraapilised”  kooskõlad. Orkestratsioon keelpillidele oli, tõsi küll, umbes sama, nagu oleks neid pikki, staatilisi kõlafoone ja üksikuid meloodiakaari mängitud string-süntesaatoril. Mõnusalt lõõgastav kuulamiselamus oli see sellegipoolest. Tõnu Naissoo kontserdipool jätkus tema jazzilike lugudega. Neist „Just Takin’ A Ride” sooloklaverile oli hästi teravmeelse rütmijoonisega – boogie-tunnetusega vasaku käe tehnikale sekundeeris siin parema käe virtuoosselt  efektne akordiline faktuur. Tulemuseks eriliselt atraktiivne ja kuulama panev jazz-boogie. Pianisti koos orkestriga mängitud lugudest sundis aga kõrvu kikitama eepilise saksofonimeloodiaga (Danel Aljo) „A Time There Was”, järelemõtlik jazzballaad Erroll Garneri parimate traditsioonide vaimus kõlas svingivate löökpillide väljapeetud rütmiraamistuses. Muuseas Naissoo väga huvitava fantaasialennuga klaverisoolo oli siin orkestreeritud keelpillide apetiitsesse  „filmimuusika-fritüüri”. Nii oli tunnike Tõnu Naissoo muusikaga kuulajaile küll igas mõttes elamuslik.   

Elamusi jagus ka teise kontserdipoolde, mille märklauseks võinuks olla „Ain Agan ja sõbrad”. Tõnu Naissoo vahetas nüüd klaveri taga välja hiljutisel „Jazzkaarel” noore jazzitalendi auhinna pälvinud Joel-Rasmus Remmel,  saksofoniga toetas Ain Aganat tema loos „Simply Friends” Raul Sööt ja kahe kitarri dialoogi võis kuulata koos soomlase Teemu Viinikaineniga. Lugude seadeid Tallinna Kammerorkestri partituuriks olid aga teinud lisaks Raul Söödile ka Jaak Jürisson ja Tõnu Kõrvits. Kuulates Agana kitarrimängu akustilist kõla ja tunnetust, võib seda võrrelda näiteks Pat Metheny interpretatsioonilaadi läbipaistvusega. Eriti loos „Deepest River”, kus kitarril võis  täheldada ka maitsekaid, väikseid bluusilikke keeltevenitusi. Esitusliku ansamblitunnetuse ja ühismõtlemise pärliks oli kahtlemata kõnealuse kontserdi viimane lugu „Simply Friends” koos Raul Söödiga, see näis puudutavat sügavamaid muusikalisi tasandeid hõlmavaid mõtteseoseid. Last but not least – selle jazziõhtu parimad momendid olnuksid kõlaliselt kindlasti tuhmimad, kui bändi ja TKO d poleks helipuldis nii oskuslikult kokku miksinud Tanel Klesment.