Maria Minerva kõrval on ka Multiphonic Rodent ehk Erkki Hõbe viimasel ajal tihti kõneainet andnud, sest Tallinn Music Week tõi tollele orkestraalsele sooloartistile 28. maiks esinemise Londonis festivalil „Brainlove”. On kindel, et ma ei oleks Multiphonic Rodentist kunagi innustunud, kui ta teeks oma muusikat täiesti perfektselt, veatult, eeskujulikult, laitmatult ja steriilselt. Väikesed kõrvalekalded ja kiiksud võluvadki, kuid küsimus on nende apsude omavahelises balansis ja seetõttu pakub artisti muusikaline areng jätkuvalt pinget ja mõtteainet. Nimelt võtab ta harilikult ette rohkem, kui korraga läbi hammustada jõuab. Seekord tuli ta välja uutviisi luuperikavaga, kus üksikute lugude asemel kõlas sidus kava, ehitatud üles tema multiinstrumentaalsele talendile. Ja lisaks nt psühhedeelsetele klarnetisoolodele või ideaalpopilikele vokaalilõikudele (mis kalduvad pisut Epliku koolkonda) kasutas Hõbe seekord Kumu auditooriumi kontsertklaverit, mille puhul mängutehnikas küll ei piisanud varasematest kogemustest kergeklahvilisel sündil.
Viimasel ajal eriti aktiivselt esile kerkinud eesti artiste sai näha veel mitmeid. Võib märgata, et nende valikuga julgetakse pärast kolme aastat Tallinn Music Week’i korraldamist ka „Kumu ööl” juba suurem risk võtta: kutsuda lavale üsna värsked kodumaised tegijad, kellest mõnel rohkem kindlust omaette salvestamisel kui lavategevusega. Ent on loomulik, et just oma publikule võiksid need muusikud esmajoones silma jääda. Väljasõit Rohelisse oma hüpnootilise roheplahvatusega esines päris kindlasti pisut varasel kellaajal, kuid nähtavasti tuleb püüda minifestivali kontekstis mõista poliitikat tõsta kodumaised esinejad kaugelt tulijatest varasemaks. Kui psühhedeelseid võnkeid loova Väljasõidu Rohelisse helilainega oli raske kaasa minna, siis Taavi Tulevi viimase aja populaarne kooslus Laulan Sinule fuajee esimese kooslusena jäi tuimaks sõnumi juhtmetesse takerdumise tõttu. See muusika toimib paremini plaadil või hilisemal kellaajal, kui hea lavaline karneval on kõige loomulikum asi. Aga „Kumu öö” ei olnud kodumaiste bändide festival, paari tunni pärast vahetasid kõigil lavadel võõrad näod tuttavad välja. Välisesinejate tuleku järel oli suures saalis miskipärast paljude esinejate heli liiga valjuks keeratud. Neid kõiki kroonis Mouse On Mars oma fantastilise ja ettearvamatu jukebox’iga ja selle elektroonikamoguli puhul oli see ka õigustatud, sest kes oleks tahtnud kuulata piiksuvat hiirekest.
Eleanoora Rosenholm pälvib kõigi finnofiilide suure kiidulaulu nagunii. Fuajees oli õnnistatud mitmete väga tasemel DJ-settidega, milles visuaalne pool samuti kadestamisväärselt läbi mõeldud: Manchesterist pärit novaatorilik Illum Sphere (VJ Emmanuel Biard) ja koosluse Fuck Buttons liige Andrew Hung oma ulmeliselt karmi muusikaga. Marsen Julesi muusika moodustas suurepäraselt vaikse ja kauni keskkonna, kuhu muu ilma lärmist lõdvestuma pageda – need taastushetked olid tarvilikud, ent mitte ka liiga pikalt.
Rootsi ansambli Thus:Owls kammerliku iseloomuga, ent üsna suur koosseis oli „Kumu öö” iseloomu arvestades kahtlemata üks paremaid leide. Lõpuks ometi killuke ehedat emotsiooni, mida ei häbeneta (eriti vokaalis) ja lastakse välja täpselt paraja jao kaupa – nii et jagub suisa kontserdi lõpuni! Seltskonnale sobis auditooriumi keskkond üsna ideaalselt, sest muusikas leiduvat vajalikku distantsi oligi vaja niiviisi istuva saaliga rõhutada. Kindlapeale tõi Venemaalt tulnud Mujuice siia täiesti omaette kuulajaskonna, kuid köitis ka festivali harjumuspärast publikut, kes igal kevadel ootavad järjekordse „Kumu öö” väljakuulutamist. Madalahäälse Roma Litvinovi elektroonilised taustad tekitasidki küll peaaegu sümpaatiat, ent selline troitskilik vokaal on surmani tüüdanud – juhul kui tegemist ei ole Artjom Troitski endaga. Palun saatke sealt ida poolt nüüd mõni uutmoodi häälekasutusega artist, aitäh!
Eri seisundite vahelisi otsustusprotsesse läbiv Suurbritanniast saabunud legendaarne Seefeel oli hea näide sellisest kvaliteetsest mürafoonist, mis võib meeldida paljudele, aga ei pruugi, kui parasjagu on liiga palju valida – ja valida on „Kumu ööl” alati rohkem, kui ühel lõbusal õhtul läbi seedida jaksaks. Aga näib, et just seda paljusust ja kohati ka infomüra publik siin hindab ning januneb selle järele taas.