Seesama „oma” oli kohal Mart Saare majamuuseumi külastusõhtul, kus Tallinna Linnateatri näitlejad Andero Ermel, Kristjan Üksküla, Indrek Ojari ja Veiko Tubin lugesid katkendeid komponisti kirjadest ja Tammsaare mõtlustest, vahele Mart Saare klaverilood Martti Raide vahendusel. Hilisõhtuse jutu- ja muusikatoa õhkkond oli muhe ja kodune, seda suuresti tänu süvenenud esitusele. Milline rikkus meie kultuurile, et see Hüpassaare maja on  kultuurirahva käsutuses, ilutseb kesk hiidpuid ja rabasid, hooldatud ja elu täis! Sõna „oma” assotsieerub vägagi sõnaga „kodu”. Viimasega oli seotud TÜ Viljandi kultuuriakadeemia lektori Kalev Rajangu loeng, mis kandis pealkirja „Muusika kodustamine ehk Kus on muusika siis, kui teda parasjagu ei mängita?”. Rajangu mõttearenduse sisuks olid lääne ja ida inimtüübi vastandamine, kaose ja korra vaheline pingestatus elus, eelkõige aga  teravad tähelepanekud argimõtlemisega piirduva inimese, n-ö massiinimese pihta. Taltsutamine ja kodustamine pidavat Rajangu kohaselt röövima inimisiksuselt vabaduse ja väe. Korra loomine, koristamine – seegi on kurjast, aga naljakas, et sõna kosmos tuleneb kreeka keelest ja tähendab korda… Tegelikult oli loengus juttu Heideggeri man-inimesest ehk Konfutsiuse lihtinimesest, keda on igal ajastul ülekaalukalt ning on ka edaspidi.     

Kosmose haaramatust ja üliintensiivseid kõiksusest meieni jõudvaid valguse signaale käsitles oma loengus „Inimene tähistaeva all” Indrek Kolka, Tartu ülikooli observatooriumi  astronoom. Kuulajaskond sai segamatult mõtiskleda inimsoo tähtsuse/tühisuse üle ilmaruumis valitsevate kauguste ja eluea taustal. Loengupaigas olid välja pandud planeetide ja udukogude fotod, mis illustreerisid kuuldut imehästi.   

Sel aastal esines Türil esimene välislektor festivali ajaloos – muusikateadlane ja astronoom  Walter Stephani Hamburgist. Tema loeng kandis pealkirja „Revolutsioonid taevas ja maa peal” ning ta keskendus XVII sajandi alguse sündmustele teaduses. Galilei ja Koperniku heliotsentrilise süsteemi avastamine avas inimese elutunnetuses hoopis uue dimensiooni, sest tänu teleskoobile ja muudele äsja leiutatud optilistele mõõteriistadele sai kõik, mis väga suur ja väga väike, ühtäkki nähtavaks. Tolle ajastu karmides kirikutsentrismi tingimustes  sai enneolematu jõuga aktuaalseks kõigest huvitumine – teovõimelise vaimuga inimese tähtsamaid põhiomadusi. Stephani pakkus publikule ülipõneva esitluse, kus omavahel olid põimunud Monteverdi muusika, lihtsalt edasi antud teaduslik tekst ning tähtedest inspiratsiooni saanud maalikunstnike meistritööde reproduktsioonid. 

Urmas Sisaski autoriõhtul (autor austas kontserti oma kohalolekuga) tulid ettekandele flöödikontsert „Leoniidid” (solist Anni Ruugla) ja viiulikontsert „Perseiidid” (solist Leevi Nielson). Mõlemad noored solistid on Türi muusikakooli taustaga, nad on vastavalt kunagised Viia Ivaski ja Vello Schütsi õpilased. 

Saateorkestrina esines vabatahtlikkuse alusel tegutsev Eesti Muusikaõpetajate Sümfooniaorkester (EM SO), mille, eesotsas dirigent Lilyan Kaiv. See fenomenaalne kollektiiv jaksab lisaks oma põhitööle aastas ette valmistada 4-5 kontserdikava! Laupa mõisa kaunis väikeses saalis musitseeris ansambel Gemini: André Henrich (lauto) ja Holger Faust-Peters (viola da gamba), kaastegev klavessinist Iren Lill. Sakslased olid kava üles ehitanud nõnda, et „ehituskivideks” olid  nii renessansi, baroki kui kaasaja helindid. Duo esituses kõlasid Eestis ilmselt esmakordselt Ernst Christian Hesse tantsud, Jacques Gallot’ süit soololautole, John Cage’i „Dream” („Unistus”) ansambli arranžeeringus ja Stockhauseni tähtkujude-teemaline tsükkel „Tierkreis” („Loomaring”). Oskus sulatada kokku eri ajastute helindid, laitmatu tehnika, häälestumine, ülim empaatia koosmängus, kõrge professionaalsus – kõik see iseloomustas duo tegevust kontserdil.  Taas meenus oma ja võõra, läheduse ja kauguse taju.     

Festivali lõppkontserdil „Planeedid” esitati saksa helilooja Gustav Holsti (surn. 1934) seitsmeosaline  tsükkel orkestrile, laval taas EM SO ning klaveriduo Nataly Sakkos ja Toivo Peäske. Teose esitus oli tõeline kunstiline õnnestumine, lisaks vaheldusid kuulajate-vaatajate ees hiigelekraanil planeetide kujutised nagu omamoodi portreed. Muusika ja visuaali koosmõju pakkus müstilisi assotsiatsioone. Mul on õnnestunud jälgida pea kõiki Türi kevadfestivale (mullune välja arvatud) ning võin väita, et Iren Lill on siin Eestimaa südames  korraldanud uskumatult mitmekesiseid ja meeldejäävaid muusikaõhtuid ning ka kordumatut elamust pakkuvaid kohtumisi huvitavate isiksustega. Kindlasti on tema kunstilised valikud ja maitse-eelistused vorminud igakevadise muusikasündmuse just selliseks, nagu see tänaseks on kujunenud. Kõik viis aastat järjest on raadio „Ööülikool” (Jaan Tootsen ja Külli Tüli) tarvis salvestatud mitmete elualade inimeste mõtlusi ning ärgitatud publikut väitlusele.  „Maitse üle ei vaielda”, öeldakse meil Eestis tihtilugu. Ometi arvan, et maitse üle tohib ja peab kas nüüd kohe vaidlema, aga väitlema kindlasti. Nii filtreerub igaühele meist see, mis oluline ja väärtuslik.