Eriline olukord tekib, kui orkestrile lisandub inimhääl, antud juhul sümfoonia neljandas  osas metsosopran. Kogu osa peab kõlama salapäraselt, orkester on nagu hämaruses virvendav foon, millest aeg-ajalt tõusevad pinnale Nietzsche tekstifraasid solistilt. Hermine Haselböck laulis suure sisendusjõuga, ta tunnetas nii müstilist meeleolu kui ka tekstinüansse suurepäraselt ning orkestrivärvid ja laulja hääletämber moodustasid delikaatse ansambli. Mahleri (näivalt) naiivset häält esindavad sümfoonia viiendas osas poiste- ja naiskoor, mis  kõlasid erksalt ja vajaliku siira, heleda tämbriga, Tallinna Poistekoori vägagi rollikindel ja karakteerne „Bimm! Bamm!” kumiseb siiani kõrvus. Kooride, solisti ja orkestri koostöö oli väga hea.   

Ja lõpuks selle pika teekonna aeglane finaal: näib, nagu oleks orkestri ja orkestrantide ekspert Mahler kuuendasse ossa teadlikult sisse komponeerinud selle pingutuse, millega orkester oma väsimuse peab ületama ja veel uuele, teost üldistavale ja kokkuvõtvale tasandile tõusma. Osa alguses oli leitud väga kaunis, ühtlane ja voolav orkestrikõla, „Mahleri toon”  (Johnson), kusjuures see ei ole ainult teatud iseloomulik kõlapilt, vaid ka Mahleri „ütlemisviis” – mis pillid või pillikombinatsioonid millises karakteris, millise „häälega” mängivad. 

Kogu III sümfoonia on nagu kulgemine alguse robustse, toore tooni juurest finaali õilsa, täidetud toonini. Ja kuigi ajuti andsid väsimusemärgid tunda, oli ka kulgemise lõpp-punkt ER SO-l ülendavalt ja kaunilt mängitud. Nikolai Aleksejev on see, kellele kuulub eriline tunnustus ja tänu. Kõigepealt pani ta reljeefselt  paika kogu sümfoonia dramaturgia. Nii oli näiteks esimeses osas täpselt välja kaalutud kaks dramaatilist kulminatsiooni, mis Mahleri pikka jutustust aktsentueerisid. Mahleri kohati kaleidoskoopiline orkestrifaktuur oli selgelt ja täpselt välja töötatud, oskuslikult jaotatud tähelepanu eri karakterite vahel. Ja lõpuks, et me ERSO esituse puhul saime „Mahleri toonist” rääkida, on nii orkestri kui dirigendi taotluste ühine tulemus.   

Möödas on ERSO ootamatult rahutuks ja häirituks kujunenud hooaeg. Kõigest hoolimata oli siin meeldejäävaid saavutusi, kas või Mahleri I sümfoonia Neeme Järviga, Messiaeni  „Turangalîla” Aleksejeviga, Pärdi „Nekroloog” ja Tüüri VIII sümfoonia Eltsiga ning kindlasti on lugejatelgi veel oma lemmikud. Uuele hooajale mõeldes rõõmustab orkestri juhtimises taastatud stabiilsus. Mis mulle aga muret teeb: kes kujundab ERSO häält edasi, töötab tema kõlalise ja muusikalise ilme kallal järjekindlalt ja intensiivselt? Mingit tagasilibisemist ei tohi ERSO endale lubada.